Ivar Aasen

Ivar Aasen [iivar oosen] (ristitud Iver Andreas Aasen; 5. august 1813 Sunnmøre – 23. september 1896 Oslo) oli norra keeleuurija ja luuletaja, rahvapärase norra kirjakeele looja.

Sisukord

1 Elukäik
2 Teosed
3 Vaata ka
4 Välislingid:

[redigeeri] Elukäik

Ivar Aasen sündis 5. augustil 1813 Lääne-Norra rannikul Sunnmøres Ørsta (tol ajal) külas Åseni talus. Ta oli vaese talupoja poeg. Tal oli seitse õde-venda. Isa, väiketalunik Ivar Jonsson, suri 1826. Ka ema suri varakult. Ta kasvas üles üksikus maakohas ja tal ei olnud mängukaaslasi. Koolis käimise võimalused olid väga kehvad. Poiss oli õppimisest väga huvitatud ning omandas lugedes ise suured teadmised, alustades Piiblist. Leeris paistis ta silma ning kirikuraamatus on tema kohta kiitus.

Pärast 1831. aastat, mil ta hakkas kodukihelkonnas rändavaks algkooliõpetajaks, kellena ta töötas mitu aastat, hakkas ta vähehaaval saama koduõpetajakohti (sealhulgas praost Hans Conrad Thoreseni (kirjanik Magdalena Thoreseni abikaasa) juures Herøys (tollal Herø)). Ta sai praostilt ka õpetust. Siis oli tal võimalik lähemalt süveneda oma põhilistesse huvialadesse botaanikasse (ta koostas kohalike taimede täieliku kogu) ja eriti grammatikasse. Samuti õppis ta elavaid võõrkeeli (ta õppis iseseisvalt ladina, saksa, vanapõhja ja teisi keeli).

Selleks et teada saada taimede norrakeelseid nimesid, hakkas ta uurima Sunnmøre talupoegade keelt. See viiski teda tema tulevasele uurimisalale.

Norras oli 1830. aastatel vaidlus keelereformi üle, mis Aasenit tõenäoliselt mõjutas. 1836 tegi ta endale plaani luua "iseseisev ja rahvuslik keel". 1837 reisis ta Sunnmøre läbi ja ta koostas süstemaatilise ülevaate selle murdest (Den søndmørske Dialekt). Ta pidi minema ajas 400 aastat tagasi Taani võimu eelsesse aega. Ta läks Bergenisse, et anda oma töö piiskopile Jacob Neumannile hindamiseks. Piiskopile avaldas see sügavat muljet ning töö osi trükiti Bergens Tidstidende kahes numbris. Piiskopi juurde võttis ta kaasa ka taimekogu, kuid selle vastu ei ilmutanud piiskop erilist huvi.

Uurimus avaldati 1841 ning selle töö abil sai ta 1842 29-aastasena Trondheimi teadusliku seltsi stipendiumi Vestlandi murrete uurimiseks, millega ta sai mööda Norrat ringi käia, et uurida erinevaid murdeid, plaanides nende alusel rajada "ehtsa norra kirjakeele". Vanast muinaspõhja kirjakeelest ei olnud midagi alles jäänud: see oli 14. sajandil katku tõttu välja surnud. Murretes leidus siiski palju vanapõhja keelele lähedasi vorme. Kõik ametlikud dokumendid olid taanikeelsed, mistõttu taani keele rääkimine oli prestiižne. Aasen tahtis norralastele oma kirjakeelt, sest ta leidis, et norralased vajavad seda, et tunda end vabana. See keel pidi ühendama kõikide murrete jooned. Kui ta kõhkles, millist vormi valida, siis ta orienteerus vanapõhja keelele. Arhailisemat ainest leidus Vestlandi murretes. Kirjakeelseks taimenimeks valis ta selle nime, mis taime kõige paremini kirjeldab, kuigi see ei pruukinud olla kõige tavalisem nimi.

1842–1847 käis ta läbi kogu Norra ja uuris murdeid, eriti Vestlandis ja Østlandi sisemaal, sest need murded olid taani keelest kõige vähem mõjutatud. Linnade keelt ta vältis, sest pidas seda taani keele poolt liiga rikutuks. Ta pidi proovima läbi käia suurema osa Norrast, kuid raha oli tal vähe. Viie aastaga läbis ta 403 miili. Nende uuringute alusel lõi ta standardiseeritud uusnorra kirjakeele (landsmål) alused. Need esitas ta teostes Det norske Folkesprogs Grammatik (Norra rahvakeele grammatika; 1848; ümbertöötatud trükk 1864 pealkirjaga Norsk grammatik (Norra keele grammatika)) ja Ordbog over det norske Folkesprog (Sõnaraamat norra rahvakeele kohta; 1850). Sõnaraamatus oli üle 25 000 sõna ja ajaloolane Peter Andreas Munch nimetas seda rahvuslikuks meistriteoseks. 1871–1873 ilmus sõnaraamatu parandatud ja täiendatud trükk pealkirja all Norsk ordbog med dansk forklaring (Norra keele sõnaraamat taanikeelse selgitusega).

1847 asus Aasen elama Kristianiasse, et oma märkmeid läbi töötada. Alates 1851. aastast sai Aasen Stortingilt raha (algul 1200 krooni, lõpuks 3000 krooni aastas). Selle rahaga sai Aasen katkestamatult nii kodust uurimistööd teha kui ka uurimisreisidel käia.

Aasen tegi uurimisreise kokku 20 aastat. Ühel reisil jõudis ta Tromsøni välja (kaugemale põhja poole ta ei jõudnud). Ta käis rohkem kui pooltes kommuunides. Kui ta parajasti uurimisretkel ei olnud, elas ta Kristianias. Peale sõnavara ja grammatika kogus Aasen ka rahvaluulet. Samuti kogus ta taimi ja taimede nimesid. Et ta kandis vaeseid riideid, peeti teda nii mõnigi kord hulguseks ja viidi külavanema juurde identifitseerimiseks. Juhtus ka seda, et tema nimi oli juba tuttav.

Ivar Aasen

Järgnevatel aastatel jätkas ta tööd keelestandardi väljatöötamisel. Hiljem järgnes veel mitmeid sõnaraamatuid ja grammatikaid. Peale seniste tööde täiendatud uustrükkide ilmusid Norske ordsprog (Norra vanasõnad; 1856), Norske plantenavne (Norrakeelsed taimenimed; 1860) ja Norsk navnebog (Norra nimeraamat; 1878). 1850. aastatel kirjutas Aasen ka palju keelealaseid artikleid ajalehtedesse ja ajakirjadesse.

Aasen ei sallinud võõrsõnu ning tihti pidi ta looma uusi sõnu taani keelest tulnud saksa laenude asemele. Noored kippusid pidama tema keelt liiga rangeks ning eelistama traditsioonilist kirjakeelt.

Sellel tööl oli otsustav tähtsus praeguse nynorsk'i väljakujunemisel. Aasen ongi ajalooõpikutest tuntud eelkõige nynorsk'i isana.

Uue kirjakeele väljatöötamisel aitasid Aasenit [[Olaf Vinje]], Kristofer Janson, Henrik Krohn ja teised.

Uurijana oli Aasen väsimatu ja hoolikas, omakasupüüdmatu ja vähenõudlik. Tagasihoidlikkuse tõttu ei võtnud ta vastu norra rahvakeele professori kohta. Tema tööd norra murrete alal olid alustrajavad. Ivar Aaseni keelealane töö oli tingimusi arvestades suurepärane.

Aasen kirjutas landsmål'is ka luuletusi ja jutustusi, millel oli uue kirjakeele leviku seisukohast lihtrahva seas suurem tähtsus kui sõnaraamatutel ja grammatikatel. Ta ei kirjutanud ilukirjandust küll palju, kuid ta oli esimene, kes uues keeles luuletas. Mitmed tema luuletused on viisistatud ja on tänini populaarsed laulud, näiteks "Mellom bakkar og berg ut med havet".

1849 esitles ta esimest teksti uues keeles, mis 1853 sai nimeks landsmål: Prøver af Landsmaalet i Norge (Proovid maakeelest Norras). Ta andis välja ka teisi raamatuid, sealhulgas muinasjuttude ja laulude kogu, laulumängu Ervingen (Pärija; 1855) ja luulekogu Symra (1863). Viimane ilmus anonüümselt alapealkirjaga Tvo Tylfter med nya Visor (Kaks tosinat uute lauludega). Seda kogu iseloomustab rahvalikult kokkusurutud ja ühtlasi musikaalne vorm. Aasen kirjutas ka meeleolukaid ja humoorikaid laulukesi ja luuletusi. Samuti avaldas ta uues kirjakeeles õpikuid ja tõlkeid, millest kõige märkimisväärsem on Fridtjofi saaga (1858).

1885 (veel Aaseni eluajal) võrdsustas Storting landsmål'i kooli- ja ametikeelena taani-norra Riksmål'iga, mida rääkis linnakodanlus. Ent Aaseni plaan taani-norra keel välja tõrjuda ei realiseerunud. Kahe keele olemasolu hakkas norra rahvast lõhestama, sest suur osa Norra eliidist ei tahtnud uut keelt kasutada.

Ivar Aasen suri oma kodus Kristianias 1896.

Alates 1951. aastast on riiklik keelekomitee (Norsk Språknemnd) püüdnud kaht keelevormi lähendada. Juhtiv kirjakeel on endiselt riksmål, millele anti 1929 ametlikult uus nimi bokmål. Lähendamiskatsed on andnud hübriidseid keelevorme, mis on keelelist segadust veelgi suurendanud. Keeled on siiski vastastikku arusaadavad.

Kummalgi keelevormil on "radikaalne" ja "konservatiivne" variant. Mõlemad on ametlikud keeled, kuigi valdav osa norralasi kõneleb mõnd bokmål'i varianti. Nynorsk on valdav läänes ja Lõuna-Norra keskosa mägialadel. 25% riigiringhäälingust kasutab nynorsk'i. Aladel, kus enamik elamikke kasutab nynorsk'i, on see koolides õppekeeleks. Kogu riigis peavad õpilased kirjandeid kirjutama mõlemas keeles.

Keele valikuga kaasnevad peened poliitilised nüansid ja konnotatsioonid. Nynorsk'i seostatakse maaeluga ja tervemõistusliku skepsisega linnaelu liialduste, peenutsemiste ja hierarhiate vastu. Nynorsk on ikka veel jäänud vastukultuuriks.

Landsmål'is (praegu nimetatakse nynorsk 'iks) kirjutanud kirjanikest on tähtsamad Olav Duun, Kristofer Uppdal ja Tarjei Vesaas.