Heinrich von Fick

See artikkel vajab toimetamist

Heinrich Claus von Fick (november 1678 Hamburg - 28. juuni 1750 Põltsamaa oli Vene riigitegelane.

Heinrich Claus Fick ristiti Hamburgi Püha Georgi kirikus 3. november 1678. 1699 reisis ta Stockholmi ja astus Carl Magnus Wilhelm Nierothi rügementi. Temast sai rügemendi kortermeister. Seejärel astus ta Holstein-Gottorpi hertsogi Christian Augusti teenistusse ning sai tema erasekretäriks. 1711. aasta algul nimetati ta Eckernförde komissar-linnapeaks. See amet, millele ta suure energiaga pühendus, andis talle põhjalikke valitsemisteadmisi. Pärast Tönningi kindluse langemist 1713 läksid Gottorpi valdused Taani valitsemise alla. Fick vabanes ametist 7. veebruaril 1714. Tal ei õnnestunud omandada samalaadset positsiooni Rootsis ning ta vahetas leeri. Juba novembris 1715 sai tsaar teateid Fickist ja juba detsembris pakkus Fick oma teeneid tsaarile.

1716. aasta alguses sõitis ta Stockholmi, kus ta aasta lõpuni valmistas koopiad sadadest dokumentidest, mis talle Rootsi vaenlase Venemaa moodsa valitsemisstruktuuri ülesehitamiseks vajalikud tundusid. Pole tõenäoline, et isikud, kes Fickile erinevaid teateid edastasid ning dokumentide ümberkirjutamist võimaldasid või seda lausa ise tegid, ei aimanud tema tegelikku eesmärki. Seikluslikes tingimustes, osalt abikaasa seelikute all varjatult, viis ta materjali laeva pardale ning piiri taha. Amsterdamis kohtus ta tsaar Peetriga, kes andis talle 23. jaanuaril 1717 12 aastaks kammernõuniku või riiginõuniku patendi ja hankis talle riigiaadli tiitli 12. veebruaril 1717.

Ficki teatel olid vene kolleegiumid Rootsi eeskujul ülesehitatud, nende presidendid pidid olema vene päritolu, kuid asepresidendid võisid olla välismaalased. 1726 sai Fickist kommertskolleegiumi asepresident. Ta töötas väga edukalt ja peagi, 1727, ühendati kommerts- ja manufaktuurkolleegium.

Heinrich von Fick oli üks esimesi, kes arutas Venemaale teaduste akadeemia asutamist. Ta kirjutas instruktsiooni uusasutatud pealinna Sankt Peterburgi administreerimiseks. Ta hoolitses välismaiste käsitööliste ja ametnike värbamise eest, linnadevahelise korrapärase postiühenduse toimimise eest, kubermangude valitsemise Rootsi eeskujul ümberkorraldamise eest, Riia ja Tallinna eeskujul magistraatide sisseviimise eest kõigis linnades ja Rootsi sõjavangide värbamise eest Vene riigiteenistusse.

Tema tähelepanelikkus suunas teda edasi väliskaubanduse ja tolli reguleerimise, Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa mõisate omandisuhete selgitamise, näljahädade vältimiseks provintsides teravilja ülesostmise, mäetööstusettevõtete asutamise, väliskapitali paigutamise, investeerimisühingute asutamise õhutamise ja veel paljude asjade juurde.

1719 nõudis Senat temalt nagu kõigilt välismaist päritolu ametnikelt truudusvannet tsaarile. Fick keeldus, viidates Venemaale teenete osutamisele ohtlikes olukordades. Ta keeldus kinnitamast, et jääb alatiseks Venemaale. Oma sõnul ei tahtnud ta oma sünniseisundi vabadust vahetada raha ja muude rikkuste vastu. Kui tsaar ta siiski oma läänimeheks teeb ja talle maaomandi Eesti- ja Liivimaal annetab koos selle juurde kuuluvate aadliprivileegidega, siis oleks võimalik, et ta igaveseks Venemaa teenistusse jääb. 1720. aasta septembris palus Fick tsaarilt veel kord annetada talle Põltsamaa kirikukihelkond koos õiguste ja privileegidega, mis Liivimaa aadliõiguse järgi Liivimaa aadlike kohta kehtivad.

3 kuud hiljem sai Fick soovitud mõisad, üks vana aadlipere tõsteti välja. Kohe laskis ta ka eesti, läti, ingeri ja soome päritolu sõjavange ja kaasatooduid Põltsamaale asustada ja pakkus neile teenistust.

9. mail 1725 kinkis Katariina I vana pärilusõiguse järgi Ficki poolt juba harima hakatud mõisatest osa feldmarssal Karl Gustav Dückerile. Peeter II lubas 1727 Fickil mõisad tagasi osta.

1731. aasta aprilli alguses vahistati Fick koos väimeeste Otto Reinhold Zoege von Mannteuffeli ning riiginõuniku ja senatisekretär Wilhelm von Schulzega kui üks aadlikonstitutsiooni, mille vürst Golitsõn keisrinna Anna Ivanovnale 1730 troonileasumisel allakirjutamiseks esitas, autoritest.

Nad otsustati saata Siberisse, kuid Schulze suri juba teel vangistusse. Mõisad konfiskeeriti. Siberis kirjutas Fick ametnike omavoli alla sattunud jakuutide raskest olukorrast. 1743 pöördus ta Peterburgi tagasi.

Heinrich von Fick suri 28. juunil 1750, olles ära joonud pudeli veini, mille Hamburgi Senat oli talle kui oma kodulinnale au teinud mehele saatnud. Veetõve tõttu poleks ta tohtinud juua. Heinrich von Fick maeti Põltsamaa kirikusse.

[redigeeri] Perekond

Heinrich von Fick abiellus 1704 Helena von Krusega. Neil sündis viis tütart:

• Sophie Elisabeth von Fick (surnud 1760), oli abielus Wilhelm von Schulzega.
• Beata Regina von Fick (1708-1785), oli abielus Erich Johann von Vietinghoffiga.
• Maria Friederike von Fick (1711-1781), oli abielus Otto Reinhold Zoege von Mannteuffeliga.
• Aurora von Fick (1717-1769, oli abielus Johann Woldemar von Lauw'ga
• Christine von Fick (1722-1788), oli abielus Jakob Heinrich von Lilienfeldiga.