Funktsionalism
See artikkel räägib funktsionalismist arhitektuuris; funktsionalismi kohta vaimufilosoofias vaata artiklit Funktsionalism (filosoofia); funktsionalismi kohta sotsioloogias vaata artiklit Funktsionalism; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Funktsionalism (täpsustus)
Funktsionalism on 1920. aastail arhitektuuris, tööstus- ja tarbekunstis tekkinud suund.
Funktsionalismi rajajaks oli Šveitsist pärit arhitekt Le Corbusier, saksa arhitekt Walter Gropius ja hollandi arhitekt Jacobus Oud. Tähtsaks keskuseks oli Walter Gropiuse poolt rajatud kunstikool Bauhaus.
Funktsionalismi printsiibi kohaselt peab ehitise või eseme kujundus kajastama eelkõige tema otstarvet ehk funktsiooni (sellest tuleb suuna nimigi). Seni peamisteks peetud esteetiliste iluprintsiipide kõrval said võrdselt tähtsaks tehnilised, sotsiaalsed ja majanduslikud tegurid.
Hakati vältima arhitektuurseid kaunistusi, üldilmes hakkas senisest rohkem kaasa rääkima materjali värv ja faktuur. Võeti kasutusele uued materjalid (teras, terasbetoon, klaaspinnad jne) ja konstruktsioonid (nt rippkonstruktsioon). Kujunesid uued proportsioonid (peened postid, laiad aknad jne).
Pärast Teist maailmasõda on funktsionalism levinud kogu maailmas. Kuigi natside võimuletulekuga üldine areng Euroopas pidurdus (edenes peamiselt mõnes demokraatlikus väikeriigis nagu seda oli Holland, Taani ja Soome), siis laialdaselt levis ta USAs. Tähtsaks ehituskeskuseks sai Chicago.
