Franz II Joseph Karl (Saksa-Rooma keiser)

Franz II Joseph Karl

Franz I Austria keisririigi insigniatega. Friedrich Amerlingi maal.

Franz II Joseph Karl (12. veebruar 1768 – 2. märts 1835) oli saksa vürst Habsburgide-Lotringite soost, viimane Saksa-Rooma keiser 1792–1806; kuulutas 1804 Austria ertshertsogkonna Austria keisririigiks ning ennast esimeseks Austria keisriks Franz I nime all, kellena valitses surmani.

Franzi vanemad olid keiser Leopold II (1747–1792) ja tema abikaasa, Hispaania printsess María Luisa (1747–1792).

Aastal 1806 sundis Napoleon I ta Saksa-Rooma keisri tiitlist loobuma ja 844 aastat püsinud peamiselt sakslasi ühendanud impeeriumi enam ei taastatud.

Franz I suutis säilitada oma riigi suhtelise iseseisvuse isegi Napoleoni võimu kõrgperioodil, seda paljuski tänu teise keisritiitli võtmisele. Aastal 1809 püüdis ta teiste Saksa riikide solidaarsustundele rõhudes korraldada ühissõda Prantsusmaa vastu, kuid teised olulised Saksa riigid eelistasid toetada Napoleoni ning isegi Venemaa kuulutas Austriale sõja, olles parajasti vallutanud Rootsilt Soome). Wagrami lahingus said austerlased lüüa ja Franz pidi leppima juba teise alandava kaotusega (esimene oli Austerlitzi lahing 1805). Siiski suutis ta ka nüüd suhtelise iseseisvuse säilitada, peamiselt tänu osava poliitiku Metternichi abile, kelle ta samal aastal välisministriks määras. Metternich korraldas Franzi tütre Marie-Louise abielu Napoleoniga, et saavutada Prantsusmaa keisri soosing. Liit Napoleoniga oli siiski vaid olupoliitika sunnitud käik. Kui too Venemaal lüüa sai, oli Austria üks esimesi, kes talle sõja kuulutas ning 1815 taastati Viini kongressil Austria suurriigistaatus täielikult.

Pärast Viini kongressi jättis Franz riigiasjad enamasti Metternichi hooleks, ehkki valvas, et kantsler midagi talle vastumeelset ette ei võtaks. Nii blokeeris ta suure hulga reforme, takistades oluliselt riigi moderniseerimist. Teda on oma valitsusaja lõpus iseloomustatud kui melanhoolset, tegevusetut, kuid ka äärmiselt ranget monarhi, kes püüdis kogu riigivalitsemisele staatilisust peale suruda, valmistades sellega mõneti ette 1848. aasta revolutsiooni, eriti seetõttu, et määras oma järglaseks vanima poja Ferdinandi, kes oli sisuliselt teovõimetu.