Franciscus Sylvius (teoloog)
Franciscus Sylvius (Silvius; õieti François Du Bois või François Dubois; 1581 Belgia, Braine-le-Comte – 27. veebruar 1648 või 22. veebruar 1649 Douai) oli teoloog.
Juba lapsepõlves paistis ta silma õpihimu ja vagadusega. Ta õppis Monsis, seejärel Louvainis Château pedagoogiumis filosoofiat ja Douais Cambrai provintsi piiskoppide rajatud vaimulikus seminaris teoloogiat. Teoloogia õppimise ajal õpetas ta kuninglikus kolleegiumis filosoofiat. Douais pühitseti ta ka preestriks. 9. novembril 1610 sai ta parima hindega teoloogiadoktoriks. Douai ülikooli usuteaduskond tahtis ta lootustandva õpetlasena oma õppejõuks jätta (ta oli juba hakanud õpetama), kuid vakantset kohta ei olnud. Professor Barthélemy Pierre de Lintra loobus oma kohast Sylviuse kasuks, kuid kui 20. septembril 1613 suri Douai ülikooli dogmaatik ja eksegeet Wilhelm Estius (Hessels van Est), sai Sylvius tema koha. Ta kutsuti ka juhatama piiskoplikku seminari, kus ta oli õppinud. 1. veebruaril 1618 määrati ta Saint-Amé kollegiaadikiriku kanoonikuks ja 28. jaanuaril 1622 dekaaniks. Viimase ametikohaga kaasnes ka Douai ülikooli asekantsleri koht.
Ta pühendus uurimistööle ja oma ametikohustuste täitmisele ning elas 30 aastat kuni surmani rahulikku ja häirimatut elu. Ta maeti Saint-Amé kiriku koori. Epitaaf tema haual tõi ära tema tiitlid ja omadused ning meenutas tema kiindumust Augustinusesse ja Aquino Thomasesse esimese ustava õpilase ja teise selge tõlgendajana, samuti tema heldust vaeste ja usklike vastu, kellele ta oma vara pärandas. Tema elu oli vaga, puhaste kommetega ja askeetlik ning ta pidas kõrvalekaldumatult kinni ortodokssest õpetusest. Nii oma teoste kui ka oma loengute alguses kuulutas ta alati, et tahab alati jääda usus ühendusse katoliku kirikuga ja alluda selle autoriteedile.
Ta oli mõõdukas tomist. Südametunnistusejuhtumite lahendustes näitas ta end mõõduka ja selge probabilistina. Kui 1648 tahtsid Louvaini teoloogid võita Douai ülikooli jansenismile, pani Sylvius neile jõuliselt vastu. Kogu vaidluse jooksul säilitas ta mõõduka ja leebe iseloomu ega vastanud oponentide rünnakutele kuinagi vihaselt.
Tema teoloogikuulsus põhineb peamiselt Aquino Thomase "Teoloogia summa" kommentaaril, mis on kõrvuti Cajetanuse kommentaariga parimate seas ja mõned isegi eelistavad seda selguse ja täielikkuse tõttu; pealegi kirjutas Sylvius pärast Trento kirikukogu ja sai kasutada selle otsuseid. Kommentaar koosnes neljast foolioköitest, mida avaldama teda keelitati (Commentaria in Summam theologicam S. Thomae, Douai 1620–1635; 1622–1648). Uudseid seisukohti avaldas Sylvius tol ajal palju uuritud teemal de jure et justitia 'õigusest ja õiglusest'.
Ta kirjutas ka mitu traktaati dogmaatikast ja vaidlusest ning üht-teist moraaliteoloogiast. Ta amdis koos väärtuslike märkustega välja Peter Binsfeldi raamatu "Enchiridion theologiae pastoralis et doctrinae neccessariae sacerdotibus", mis oli väga menukas Belgias ja Prantsusmaal, kus see oli esimene õpik, mida seminaristid kasutasid.
Ta kirjutas ka kommentaare 1., 2., 3. ja 4. Moosese raamatule, mille õpetatust, tihedust ja läbitungivust kiitis Augustin Calmet. Ta kohandas püha Carlo Borromeo Õpetused Belgia kiriku tarvis ning tegi lisandusi Bartolomé Carranza raamatule "Summa Conciliorum et Pontificum a Petro usque Paulum III".
Sylviuse kogutud teosed avaldas Antwerpenis isa Norbert d'Elbecque kuues foolioköites, millest esimene sisaldab Sylviuse eluloo (Opera omnia, 1698–1714). See väljaanne taastrükiti Venezias 1726. Sealt puuduvad Sylviuse jansenismivastased kirjutised.
Sylvius sai paavst Benedictus XIV-lt aunime Magni Nominis Theologus ('nimekas teoloog').
