De fide orthodoxa

"De fide orthodoxa" (ladina keeles 'ortodokssest usust') ehk Ortodoksse usu täpne esitus (kreekakeelse originaali pealkiri Ekdōsis akribēs tēs orthodoxu pisteōs) on teos, mille autor on Johannes Damaskusest.

Tegemist on kolmanda raamatuga Johannese teosest "Tarkuse allikas".

"De fide orthodoxa" on esimene katse koondada seotud tervikuks kogu teoloogia.

"De fide orthodoxa" on Johannese tähtsaim teos. Nii ida- kui ka läänekiriku teoloogidele on see olnud väga autoriteetne. See teos võtab esimest korda tervikuna kokku Kiriku õpetused. Paavst Eugenius III korraldusel tõlkis Burgundio Pisast selle 1150. aastal ladina keelde (Petrus Lombarduse "Sententsid" ilmusid pisut hiljem). Seda tõlget kasutasid Petrus Lombardus ja Aquino Thomas ning teised teoloogid, kuni humanistid asendasid selle elegantsemaga.

Johannes järgib sama põhiplaani mis Theodoretes Kyrosest oma "Kristliku õpetuse kokkuvõttes". Erinevalt Theodoretesest ei tsiteeri ta ainult Pühakirja, vaid ka kirikuisasid: Gregoriost Nazianzosest, Basileiost, Gregoriost Nyssast, Kyrillost Aleksandriast, Leo Suurt, Athanasiost, Johannes Kuldsuud ja Epiphaniost.

"De fide orthodoxa" jaguneb neljaks raamatuks, kuid see jaotus on meelevaldne. Nähtavasti on keegi tõlkijatest püüdnud jäljendada Petrus Lombarduse "Sententside" jaotust neljaks raamatuks.

"De fide orthodoxa" esimene raamat räägib Jumala olemusest ja olemasolust, Jumala loomusest ja Kolmainsusest. Jumala olemasolu tõendina osutab ta sellele, et ilmutusest valgustatute arvamused langevad kokku nende omadega, keda juhib üksnes mõistuse valgus. Samuti kasutab ta argumenti, mis põhineb loodud asjade muutlikkusel, ja plaaniargumenti.

Teises raamatus võtab ta kokku oma aja vaated füüsilisele maailmale, võtmata siiski kõiki neid omaks. Ta demonstreerib ka oma aja astronoomia põhjalikku tundmist. Samuti räägib ta seal inglite ja deemonite loomusest, maapealsest paradiisist, inimloomuse omadustest, Jumala etteteadmisest ja ettemääratusest. Inimesest rääkides (27. peatükis) esitab ta ka kokkuvõtte psühholoogiast. Erinevalt Plotinosest samastab ta nus'i ja hinge.

Kolmandas raamatus on jutt Kristuse isiksusest ja kahekordsest loomusest. See viib monofüsiitliku ketserluse vaatluse juurde. Ta väidab, et hümm "Trisagion" ei käi ainult Kolmainsuse teise isiku, vaid kõikide isikute kohta. Samuti kaitseb ta Neitsi Maarja õigust Jumalasünnitaja (Theotokos) tiitlile. Ta vaidleb ägedalt Nestoriusega, kes tahtis Jumalaema tiitli asendada "Kristuse-ema" tiitliga.

Neljas raamat käsitleb Pühakirja. Vana Testamendi kaanonisse arvab ta Epiphaniose teose "De ponderibus et mensuris" eeskujul 22 juudi Piibli raamatut.

[redigeeri] Tekst

Püha Johannes Damaskusest

Ortodoksse usu täpne esitus

Raamat 1

Peatükk I Sellest, et Jumalus on mõistetamatu ning ei ole tarvis liigse uudishimuga uurida seda, mida meile ei ütle pärimus pühadelt prohvetitelt, apostlitelt ja evangelistidelt

Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, tema on meile teate toonud. (Jh 1:18). Nii et Jumalus on väljendamatu ja mõistetamatu, sest keegi muu ei tunne Poega kui vaid Isa, ega ükski tunne Isa kui vaid Poeg (Mt 11, 27). Samuti ka Püha Vaim teab Jumala mõtteid, nõnda nagu inimese vaim teab inimese mõtteid (1Kr 2:11). Ja peale esimese ja õndsa Olendi Enda ei ole keegi kunagi Jumalat tundnud, kui just mitte see, kellele Ta ise on avanud, — mitte keegi mitte ainult inimeste seast, vaid isegi mitte maailmaülestest Vägedest, ütlen, keerubitest ja seeravitest endist.

Ent Jumal ei ole jätnud meid täielikku teadmatusse, sest teadmise sellest, et Jumal on, istutas ta Ise igaühe loomusesse. Ka maailma loomine ise, selle säilitamine ja juhtimine kuulutavad Jumaluse suurust (Saalomoni tarkuseraamat 13:5 [sest loomade suurusest ja kaunist näost näikse võrdlemisi nende esimene looja ära]). Peale selle on Jumal oma Ainusündinud Poja, meie Issanda ja Jumala ja Lunastaja Jeesuse Kristuse läbi andnud meile teadmise Enesest, mille me suudame endasse mahutada. Selle pärast me võtame vastu, tunnetame ja austame kõike, mis me oleme saanud pärimusena käsuõpetuselt ja prohvetitelt, apostlitelt ja evangelistidelt, ja midagi sellest kõrgemat me ei koge [ Dionysios Areopagita, "Jumala nimedest"' 1]. Sest kui Jumal on hea, siis ta on ka iga headuse andja, ja tal ei ole osa ei kadedusest ega mingist muust kirest [ Gregorios Jumalasõnaõpetaja, kõne 28], sest kadedus ei ole lähedane Jumala loomusele kui kiretule ja ühtsele loomusele. Ja sellepärast avas Tema kui kõikteadja ja igaühe hüve eest hoolitsev meile, aga mida me ei suuda kanda, sellest ta vaikis. Sellega me peamegi rahulduma, selles püsima ega mitte üle astuma igavestest piiridest (Õpetussõnad 22:28 [Ära nihuta igivana piirimärki, mille su esiisad on seadnud!]) ja Jumala pärimusest.

(...)

Peatükk IV Sellest, mis on Jumal. Sellest, et Jumalust ei ole võimalik taibata

Niisiis see, et Jumal on, on ilmne. Kuid mis Ta on olemuselt ja loomuselt, see on täiesti taibatamatu ja teadmata. Et ta on kehatu, see on selge. Sest kuidas võib olla keha see, mis on lõpmatu ja piiritu, millel pole kuju, mis ei ole kombitav, on nähtamatu, lihtsus ja mitteliitsus? Sest kuidas saab muudetamatu olla see, mis on [[piiratus|piiratud] ja allub passioonile? Ja kuidas saab mitte alluda passioonile see, mis koosneb stiihiatest [ elementidest] ja laguneb nendeks jälle? — Sest ühinemine on võitluse algus, võitlus on jagunemise algus, jagunemine on lagunemise algus: kuid lagunemine on Jumalale täiesti võõras [ Gregorios Jumalasõnaõpetaja, kõne 28].

Kuidas saab teoks ka see, et Jumal läbistab ja täidab kõik, nagu öeldakse Pühakirjas: Kas see pole mina, kes täidab taeva ja maa? ütleb Issand (Jeremia raamat 23:24). Sest on võimatu, et keha läheks läbi kehade, segunemata ja ühinemata nendega, nii nagu vedelikud koos sulavad ühte ja lahustuvad [ Gregorios Jumalasõnaõpetaja, kõne 28].

Kui aga eeldada, nagu mõned ütlevad, mittemateriaalset keha, mis sarnaneb sellega, mida kreeka targad nimetavad viiendaks kehaks [ eeter, kvintessents ], mis on muide võimatu, siis teda muidugi pannakse liikuma nagu taevastki, sest taevast nimetatataksegi viiendaks kehaks. Aga kes seda keha likuma paneb? [Muidugi teine olend] – sest kõik liikuva paneb likuma teine. Kes siis paneb liikuma ka selle teise? Ja nii edasi, kuni kohtame midagi, mida ei panda liikuma. Ent esmaliikumapanijat ei panda liikuma, missugune ongi Jumal. Sellepärast on ainult Jumal niisugune, et Teda ei panda liikuma ja oma liikumatusega paneb kõik liikuma. Järelikult peab tunnistama, et Jumalus on kehatu [ Gregorios Jumalasõnaõpetaja, kõne 28].

Ent see ei määratle veel Tema olemust, täpselt nagu ka mitte mittesündinudolek, algusetus, muudetamatus ega kõdunematus ega kõik see, mida räägitakse Jumalast või tema olemisest. Sest kõik see ei näita mitte seda, mis Jumal on, vaid seda, mis Ta ei ole. Kes aga tahab väljendada mingi asja olemust, see peab ütlema, mis ta on, mitte seda, mis ta ei ole. Muide, Jumala kohta ei saa öelda, mis ta oma loomult on: aga hoopis omasem on rääkida temast kõige eituse kaudu. Sest Ta ei ole miski olevate asjade hulgast, mitte sellepärast, nagu teda üldse olemas ei oleks, vaid sellepärast, et ta on kõrgem kõigest olevast, kõrgem isegi olemisest endast. Sest kui tunnetusel on objektiks olevad asjad, siis see, mis on üle tunnetuse, on muidugi ka üle olemise, ja jälle see, mis ületab olemise, on ka üle tunnetuse [ Gregorios Jumalasõnaõpetaja, kõne 28].

Niisiis, Jumal on piiritu ja taibatamatu, ja üks on Temas taibatav – tema piirituolek ja taibatamatus. Aga see, mida me räägime Jumalast jaatavalt, ei näita meile tema loomust, vaid seda, mis kuulub loomuse juurde. Sest kas me siis nimetame Jumalat heaks või õiglaseks või targaks või millekski muuks, me ei väljenda tema loomust, vaid seda, mis kuulub loomuse juurde. Aga mõnikord on sellel, mida Jumala kohta jaatavalt öeldakse, peamiselt eituse jõud; nii näiteks me kasutame Jumalast rääkides sõna "pimedus", pidades silmas mitte pimedust, vaid seda, mis ei ole valgus, vaid seda, mis on kõrgemal igasugusest valgusest; või kasutame sõna "valgus", pidades silmas, et ei ole pimedus.