Sonja Henie
| Vajab toimetamist |
Sonja Henie (8. aprill 1912 Oslo – 12. oktoober 1969) oli Norra iluuisutaja.
Sonja Henie tuli kolmekordseks olümpiavõitjaks (1928., 1932. ja 1936. aasta taliolümpiamängudel.
Sonja on tuli 10 korda maailmameistriks ja 5 korda Euroopa meistriks aastatel 1927–1936. Ta esines ka jäärevüüdes. Aastal 1936 siirdus ta USA-sse ja hakkas filminäitlejaks. Sonja esimene täispikk film oli Üks miljonist, mis esilinastus 1937. aastal. Suuremat tähelepanu tema paljudest filmidest pälvisid aga Jääkuninganna ja Päikesepaistelise oru serenaad. Ameerikas ei leppinud ta vaid filmidega, mida kogunes lõpuks ligi 20, vaid asutas jäärevüütrupi, mille peaesineja ja täht oli ta ise. Ta ehitas koos laevaehitajast mehe Niels Ondstadiga Oslosse 1968. aastal Heine-Onstadi kunstikeskuse.
[redigeeri] Elulugu
Ta sündis 1912. aastal erakordse lumetormi ajal. Enne, kui ta 1969 suri leukeemia tagajärjel Punase Risti lennukis teel Pariisist Oslosse, oli ta kardinaalselt muutnud inimeste suhtumist iluuisutamisse. Sonja Henie on rohkem kui keegi teine kaasa aidanud iluuisutamisspordi populariseerimisele. Pärast sportlasekarjääri lõppu oli ta kino üks peamine tõmbenumber, keda edestasid vaid Shirley Temple ja Clark Gable.
Heniede kodu asus Oslos Frogneri staadioni lähedal. Peres oli keegi, kes tahtis Sonjalt midagi rohkemat, kui see, et tüdruk viidab meeldivalt aega uisutamisega. See oli energiline pereisa Wilhelm Henie, jalgrattasõidu maailmameister aastast 1894. Wilhelm uskus oma silmi ja tütre annet. Õnneks oli ta ka varakas mees - karusnahakaubandus läks hästi.
Veel enne, kui Sonjast iluuisutaja sai, oli ta tegelenud suusatamisega. Vanemad viisid teda koos vend Leifiga sageli perekonnavillasse Norra mägikülas Geilos. Sonja hakkas suusatama nelja-aastaselt niipea, kui esimene lumi maha sadas. Geilos ei kõndinud keegi, kõik olid suuskadel. "Varajasest suusatamisest tulenevalt," ütles Sonja, "omandasin suurepärase tasakaalutunde ja liikumisrütmi. See andis mulle hea aluse hilisemaks, kui alustasin uisutamisega."
Tema iluuisutamiskarjäärile aitas kaasa ka tütarlapse varajane huvi balleti vastu. "Ballett oli minu esimene armastus, uisutamine teine, kui kõnelda kronoloogiliselt... Tahtsin tantsu tuua uisutamisse, balleti jääle."
Sonja sai oma esimese uisupaari kuueaastaselt pärast pikki tingimisi vanematega, kes pidasid teda liiga nooreks. Nad pakkusid talle tõukekelku. Sonja aga eelistas uiske - ja sai oma tahtmise. Ta õppis uisutama venda jälgides. Enne kui tüdruk sai seitse täis, avaldas ta juba muljet ühele eraklubi liikmele, kes andis Sonjale ka esimest erialast õpetust. Seitsmeaastaselt osales ta oma esimesel võistlusel ja võitis. Auhinnaks sai tüdruk hõbedase pärlmutterpeaga paberinoa.
Bergeni linna lähedal Finsees asus raudtee ääres vana kaarhall, mille Wilhelm Henie muutis treeningusaaliks, kus sai uisutamisega alustada juba varasügisel. Sonja treenis tagant sundimata rõõmuga hommikust õhtuni. Kust ta seda rõõmu leidis, ei teadnud keegi. Innukalt harjutas tüdrukutirts kohustuslikke figuure. Need oli vaja omandada täielikult, kas või une pealt, et võistlustel saaks keskenduda keha ja hingega vabakavale.
Aja jooksul muutus tütarlapse keha naiselikuks, kuid tema lapselik naeratus ei kadunud. Kooliskäimine jäi tagaplaanile, kuid mis sellest - Sonja vallutas maailma uiskude, mitte sulepeaga - seda teadis isa Wilhelm hästi. Kaheksa-aastaselt võitis Sonja Norra meistritiitli juunioride klassis ja järgmisel aastal sai temast Norra iluuisutamise tšempion täiskasvanute seas. Ta siirdus Londonisse, kus asus õppima balletti kuulsa vene baleriini Anna Pavlova juhendamisel. Kui Sonja sai kümneseks, viis isa ta Sankt Moritzisse ja Chamonix'sse, kust täiendati iluuisutamiskunsti. Seal kohtus Henie ka Rootsi kuulsa tšempioni Gillis Grafströmiga, kellest sai tütarlapse treener.
Ta polnud veel 12-aastanegi, kui läks 1924. aastal Chamonix'sse olümpiamänge "proovima". "See oli just see, mida tahtsin. Mitte au pärast, vaid et saada eluline kujutlus maailma uisutähtede särast ja olla valmis omandama vajalikku tulevikuks," ütles Sonja hiljem.
Norra päevalehtede toimetajad olid sügavalt nördinud - meeletus, arutu, vastutustundetu -, kui Henie valiti 11-aastaselt rahvuskoondisse kaitsma Norra spordiau. Olümpiamängud pole laste jaoks, vaid täismeestele, sellistele vägilastele nagu Thorleif Haug, Johan Grøttumsbråten või Narve Bonna.
Suupruukijatel oli õigus, sest Sonja jäi naiste üksiksõidus kaheksa osavõtja seas viimaseks. Kuid üks seitsmest kohtunikust andis talle kõrgeima hinde vabaharjutuse eest. "Mulle ei meeldi mõelda, mis oleks võinud juhtuda, kui oleksin selles eas saanud olümpiavõitjaks," ütles Sonja Henie. "See oleks võinud mulle pähe lüüa ja röövinud mult sihilejõudmisel mitmeks aastaks lõbu ning treenimistahte."
Maailma vallutamist alustas 14-aastane Sonja Henie kodulinnas Oslos tuttaval Frogneri staadionil 1927. aasta veebruaris, kus ta krooniti esmakordselt maailmameistriks. Võistlustel polnud muud viga, kui see, et osales vaid neli iluuisutajat ja et isa Wilhelm võitis kohtunikud oma joviaalsusega. Nii tuleks eduka karjääri alguseks pidada St. Moritzi talimänge aasta hiljem.
Jõudnud olümpialinna, oli 15-aastane norralanna oma kohevate blondide juuste ja sädelevate pruunide silmadega naisiluuisutamise revolutsionääri kehastus. Kuna ta oli nii noor, kandis ta lühikesi seelikuid, mida eakamad uisutajad võisid pidada ebasündsaks, kuid mis võimaldasid tal arendada kiiremaid piruette ning sooritada kõrgemaid hüppeid. Seda ei osatud siiski pidada veel julgeks võistluskostüümiks, sest tundus lapsele üsna loomulik. Ometi mõjutas see salakavalalt publikut ja kohtunikke.
Sonja oli ka esimene, kes loobus mustadest uisusaabastest ja sukkadest, kandes vahelduvaid värve nagu hall, beež või valge. Nende pilkupüüdvate sädelevate kostüümidega näitas ta biljantset vabakava. Publik ja kohtunikud jälgisid pärani silmi, kuidas ta tuiskas ja libises jääl, esitades täiuslikku balletti ja uisutamist. Meisterlikkus oli tulnud suure tööga. "Seni oli uisutamine vormilt pigem puine ja pedantne," kirjutas Henie oma autobiograafias. Olümpiamängude lõpuõhtu toimus Palace'i hotelli kaunis ballisaalis. Esimestena läksid tantsupõrandale Sonja Henie ja Johan Grøttumsbråten. Mõlemad olid olümpiavõitjad ja nooruke Sonja nuttis rõõmust, kui kahevõistluse kuningas viis teda uljalt viini valsi keerutustesse.
Sonja Henie nimi lendas üle maailma ja temast sai täht, kelle koduks olid suurlinnade luksushotellid ja jäähallid. Kogu Heniede pere reisis koos Sonjaga. Neiu iluuisutamise kunst täiustus veelgi ja üha enam sulatas ta oma kavasse tantsuelemente, klassikalise balleti plastika kaasa arvatud. Ikka oskas ta lisada midagi uut ja enneolematut, täiendades harjutusi ka hüpetega, mida seni olid sooritanud vaid mehed. Ka muusika pidi olema teistsugune, mitte ainult traditsioonilised viini valsid.
Kohe pärast Sankt Moritzit võitis Sonja Londonis oma teise MM-tiitli ja printsessid Elizabeth ning Margaret käisid üle poordi temalt nõu küsimas, millised uisud nad peaksid endale ostma. Kutseid sadas igalt poolt. Kopenhaagenis tungles järvejääl Sonja esinemist jälgides 30 000 inimest, nii et jää ei pidanud lõpuks enam vastu ja pragudest tungis areenile vesi.
1930. aasta Ameerika-turnee oli kui muinasjutt. Madison Square Gardenis imetlesid 17 000 newyorklast prozektorivalguses lendavat haldjat. Chicago suures hallis olid esinenud nii tuntud lauljad kui ka tantsijad, kuid nad polnud kohale meelitanud 20 000 pealtvaatajat, nagu 18-aastane norralanna.
Sonja sai hulgaliselt kingitusi ja armastuskirju. Miljonärid pakkusid autosid, kleite, sõrmuseid, papagoisid, mida kõike. Autogrammisoove sadas tuhandeid. Isa Wilhelm, tahtmata tütart asjatult segada, maalis fotodele Sonja allkirju ja pühkis higi. Ta sädeles rõõmust, tõrjudes kümneid ettepanekuid, mis oleksid ta tütrele tähendanud amatöörspordiga hüvastijätmist, ja tema kunst oleks muutunud miljoniteks dollariteks. Aeg ei olnud selleks veel küps.
Sonja Henie positsiooni üritasid kõigutada austerlannad Fritzi Burger ja Hedy Stenuf, rootslanna Vivi-Anne Hultén, britlannad Cecilia Colledge ja Megan Taylor ning ameeriklannad Marbel Vinson ja Beatrix Loughran, kuid asjatult. Kolmas MM-tiitel Budapestis, neljas New Yorgis, olümpiavõit Lake Placidis, viies, kuues, seitsmes ja kaheksas MM-tiitel Berliinis, Montrealis, Stockholmis ja Oslos.
Iga kord oli Sonja Henie ülivõimas võitja. Oma osa oli siin ka tema uuel kanadalasest treeneril Howard Nicholsonil, kes mõtles välja üha uusi liikumisi ja figuure. Pärast Lake Placidi olümpiavõitu arvasid Sonja vanemad, et ta võiks nüüd lõpetada, aga neiu ise oli seadnud oma sihid kõrgemale: "Tahan võita kolm olümpiakulda ja kümme maailmameistritiitlit," ütles ta. "Pärast seda lähen filmi."
Ees olid Garmisch-Partenkircheni talimängud. Kõmu erakordsest professionaalsest karjäärist ümbritses teda, kui norralanna jõudis Saksamaale. Neljandate talimängude sangarid olid Sonja Henie ja Adolf Hitler, kes tihti esinesid ka tähelepanuäratavalt koos. Ei taibanud neiu tookord natsismis peituvat ohtu. Avamisel lehvitas Sonja Hitlerile, sõbrustas eriliselt sakslastest paarissõidu võitjate Maxi Herberi ja Ernst Baieriga ning elas hotellis Alpenhof, kus füürer, Goebbels ja Göring.
Sonja lubas endale teatud staaritsemistki. 11 000 pealtvaatajat Hitleriga eesotsas istusid naiste üksiksõidu ootel tribüünidel. Osavõtjate tutvustamiselt norralanna aga puudus, puhates rahulikult hotellitoas, ja jõudis jäästaadionile alles oma etteaste ajaks. Taas oli tema esinemine laitmatu. Sonja Henie sai kuldmedali sama ülivõimsalt kui eelmistelgi kordadel. Der Führer'gi oli neiust sedavõrd sisse võetud, et kinkis talle enda tohutu suure portree koos autogrammiga.
Kohe pärast olümpiat võitis Henie ka oma kümnenda maailmameistritiitli - 23-aastaselt. Kõik unistused olid täitunud. Amatöörina polnud enam midagi saavutada. Oli tulnud aeg tegeleda millegi muuga. Ta rändas USA-sse, kus sõlmis Century Fox'iga oma esimese filmilepingu.
Sel ajal, kui Hitler anastas tema kodumaa, sooritas Sonja ringreisi mööda USA linnu, hullutas inimesi virtuoosse esinemisega ja jõi teed president Franklin Roosevelti seltsis. Oma filmide ja arvukate jääshõudega äratas ta Ameerikas määratut huvi spordialal, mis seni polnud seal kuigi populaarne. Uisuväljakuid hakati rajama kogu riigis. Väikesed ameerika tüdrukud, kes polnud varem üldse spordist huvitatud, asusid uiskudele. Nad tahtsid olla nagu Sonja Henie.
Sonja Henie sai USA kodakondsuse 1941. aastal. Juba enne seda oli temast saanud maailma rikkamaid naisi (elu lõpuks oli ta kogunud 47 miljonit dollarit). Isiklikus elus ei läinud kõik kaugeltki nii, nagu ta oleks soovinud. Esimesed kaks abielu lõppesid lahutusega.
Enne kolmandat abielu 1956. aastal oma lapsepõlvekallima, 44-aastase laevaomaniku Niels Onstadiga, lausus Sonja: "Vaid surm võib meid lahutada." Surm neid ka lahutas. Sonja elu katkes 1969. aastal. Temast jäi järele suur sportlasekuulsus ja koos Onstadiga rajatud kunstikeskus Høvikkoddenis Oslo lähedal. Selle kunstimuuseumi, mille ehteiks olid Henri Matisse'i, Paul Klee, Edvard Munch'i, Juan Grisi, Pablo Picasso ja teiste kuulsuste tööd, kinkis abielupaar 1968. aastal Norra rahvale.
[redigeeri] Välislingid
