Paulus III
| See artikkel vajab toimetamist |
| Paulus III | ||||||||||||||||||
|
Paulus III, ilmaliku nimega Alessandro Farnese (29. veebruar 1468 – 10. november 1549) oli paavst 1534-1549. Ta oli 220. paavst.
Alessandro Farnese sündis Caninos Pier Luigi Farnese ja Giovannella Caetani 5-lapselises peres vanima pojana. Ta elas mõnda aega Firenzes Lorenzo de' Medici juures, tutvudes Giovanni de' Medici ja Giulio de' Mediciga. Ta õppis Pisa ülikoolis ja asus Innocentius VIII teenistusse, kes määras ta oma protonotariks. Tema järeltulija Aleksander VI määras Farnese kardinaliks ja hoidis teda oma lähikonnas, sest tema õde Giulia Farnese oli paavsti armuke.
Alessandro Farnese oli mõjukas kardinal järgmiste paavstide ajal ja osales 1503–1534 6 konklaavil. Kuigi ta pidas varemgi mitut ametit, ordineeriti ta alles 1519 ja pühitseti 2. juulil 1519 piiskopiks. Parma piiskopina pidas ta sinodi ja esitas V Lateraani oikumeenilisele kirikukogule mõned reformiettepanekud.
Tal olid kooselust Silvia Ruffiniga pojad Pierluigi (1503-1547), Paolo (1504-1513) ja Ranuccio (1509-1529) ning tütar Costanza.
[redigeeri] Ametid
- 1492 kuuria varahoidja.
- 20. septembril 1493 pühitseti ta 25-aastaselt Santi Cosma ehk Damiano kardinaldiakoniks. Ta oli kardinal 41 aastat.
- 1502 legaat Anconas
- 1499 – 28. märts 1509 Montefiascone piiskop
- 28. märts 1509 – 15. juuni 1519 Parma piiskop
- 1514 Benevento piiskop
- 15. juuni 1519 – 9. detsember 1523 Frascati piiskop
- 9. detsember 1523 – 29. detsember 1523 Palestrina piiskop
- 29. detsember 1523 – 20. mai 1524 Sabina piiskop
- 20. mai 1524 – 15. juuni 1524 Porto ehk Santa Rufina piiskop
- 15. juuni 1524 – 13. oktoober 1534 Ostia kardinalpiiskop ja kardinalide kolleegiumi dekaan
[redigeeri] 1534. aasta konklaav
Paulus III valiti paavstiks 66-aastaselt 13. oktoobril 1534 ja krooniti 3. novembril 1534. Ta oli oma valimise hetkel vanim kardinal ja viimane Aleksander VI kardinal. Paulus III võttis nime arvatavasti Paulus II järgi, kelle ajal ta sündis. 11.–13. oktoobril 1534 toimunud konklaavil osales 33 kardinali.
[redigeeri] Trento oikumeeniline kirikukogu
1534. aastaks Euroopat haaranud usurahutused nõudsid uuelt paavstilt otsustavat tegutsemist ja roomakatoliku kirikus levinud reformiideede tõttu pandi talle seetõttu suuri lootusi. Kuigi Paulus III määras oma esimesel konsistooriumil 1534 kardinalideks kaks alaealist lapselast, mis valmistas reformistidele tõsise pettumuse, pühitses ta 1535 kardinaliks katoliikliku reformiliikumise algatajad Gasparo Contarini, 1536 Gian Pietro Carafa, Reginald Pole'i ja 1539 Marcello Cervini. 1536 külastas keiser Karl V Roomat, mille järel kavatses Paulus III 1537 kutsuda oikumeenilise kirikukogu kokku Mantuas, kuid Mantua hertsog teatas, et tal puuduvad võimalused osalejate ülalpidamiseks. Seejärel määras Paulus III kirikukogu uueks asupaigaks 1538 Vicenza, kuid François I ja Karl V vahelise sõja tõttu oli oikumeeniline kirikukogu võimalik kokku kutsuda alles pärast Crepy rahu sõlmimist.
15. märtsil 1545 avaldatud bullas Laetare Hierusalem kutsus Paulus III oikumeenilise kirikukogu kokku Trentosse.
1536 määras Paulus III ametisse erikomisjoni, mis pidi valmistama ette reformiprogrammi. Komisjoni 9. märtsil 1537 avaldatud ettekanne sai hiljem kirikukogu töö aluseks. 13. detsembril 1545 avati oikumeeniline kirikukogu Trentos, kus paavsti esindasid kolm legaati: Giovanni Ciocchi del Monte, Marcello Cervini ja Reginald Pole. Süvenevate pingete tõttu keisri ja paavsti vahel (ametlikult tüüfuse või katku tõttu) viidi oikumeeniline kirikukogu 11. märtsil 1547 keisri vastuseisust hoolimata üle Bolognasse, mis asus paavsti mõjusfääris.
[redigeeri] Uued ordud ja liikumised
Paulus III kinnitas 28. juulil 1535 avaldatud bullas Dudum felicis recordationis barnabiitide ordu, mida Clemens VII oli varem tunnustanud, ja 29. novembril 1543 avaldatud bullas Pastoralis officii cura laiendas nende jurisdiktsiooni piiskopkondades.
Paulus III tunnustas 1540 Somaschi ordut, 1542 alkantraiidide ordut ja 1544 lubas tegutseda ursuliinidel. Oma ametiajal soosis ta teatiine ja teisi reformiliikumisi.
Tema valitsemisaja tuntuim otsus selles valdkonnas oli Jeesuse Seltsi tunnustamine 27. septembril 1540 avaldatud bullas Regimini militantis ecclesiae. 14. märtsil 1543 avaldatud bullas Injunctum nobis tühistas ta varem jesuiitidele seatud piirangu liikmete arvu suhtes ja 1548 avaldatud kirjas Pastoralis officii lubas Ignatius Loyola teose Vaimulikud harjutused avaldamise. Tema ajal alustasid jesuiidid aktiivset misjonitööd. 1546 nimetas Paulus III oma teoloogilisteks nõustajateks oikumeenilisel kirikukogul jesuiidid Diego Laynezi, Alfonso Salmeroni, Charles Lefebvre'i, Peter Faberi, Peter Canisiuse, Claude Le Jay ja Nicolaus Bobadilla. Bobadilla oli paavsti käsul osalenud 1543 Nürnbergi ja Speyeri riigipäevadel.
[redigeeri] Henry VIII ekskommunikeerimine
Paulus III ekskommunikeeris 17. detsembril 1538 Inglismaa kuninga Henry VIII ja asetas Inglismaa interdikti alla, lootes koos katoliiklike valitsejatega moodustada koalitsiooni sõjaks Inglismaaga, kuid keisri ja Prantsusmaa kuninga vaenu tõttu jäi see teostamata.
[redigeeri] Rooma inkvisitsiooni rajamine
Paulus III reformis oma valitsemisajal kuuria ametkondi. 21. juulil 1542 avaldatud konstititsiooniga Licet ab initio asutas ta Rooma inkvisitsiooni.
[redigeeri] Muud otsused
1535 lubas Paulus III kardinal Quiñonesil breviaariumi avaldamise.
1536 avaldatud bullas In Coena Domini tõi ta välja 17 juhtumit, mis on karistatavad ekskommunikeerimisega.
Kuna frantsiskaanid olid Mehhikos ristinud inimesi ilma võidmiseta, avaldas Paulus III 1. juunil 1537 bulla Altitudo divini consilii, milles manitses frantsiskaane ja kuulutas, et tulevikus võib sedasi ristida ainult olukordades, mil tavapärane ristimine on mõeldamatu. Samas bullas asus ta indiaanlaste seas levinud mitmenaisepidamise vastu, rõhutades, et indiaanlased peaksid oma esimest naist kohtlema, nagu oleks temaga kiriklikult laulatatud.
1537 tegi ta oma isikliku väliskorrespondentsi eest vastutavaks asekantsleri, oma pojapoja Alessandro Farnese.
Paulus III avaldas 21. märtsil 1542 bulla Cupientes Iudaeos, milles lubas neofüütidele privileege. 19. veebruaril 1543 avaldatud bullas Illius, qui pro dominici lubas ta katehhumeenidele ja neofüütidele rajada kloostri.
1540 suurendas ta Perugiale määratud soolamaksu, mille tagajärjel puhkes linnas ülestõus ja Pier Luigi Farnese vallutas linna.
Paulus III toetas keisrit Schmalkaldeni sõjas.
[redigeeri] Ülikoolide asutamine
28. oktoobril 1538 avaldatud bullaga In apostolatus culmine rajas ta Santo Domingo ülikooli ja 5. jaanuaril 1548 avaldatud bullaga rajas Reimsi ülikooli.
[redigeeri] Uued piiskopkonnad
- 3. november 1534 Funchali peapiiskopkond
- 21. juuni 1535 Antequera piiskopkond, mis 19. märtsil 1540 nimetati Chiapase piiskopkonnaks
- 27. märts 1536 Montpellier' piiskopkond
- 24. september 1540 Evora peapiiskopkond
- 14. mai 1541 Lima piiskopkond
- 23. märts 1545 Miranda piiskopkond
- 8. augustil 1545 nimetati Anglona piiskopkond Anglona-Tursi piiskopkonnaks.
- 8. jaanuar 1546 Quito piiskopkond
- 12. veebruar 1546 Santo Domingo ja Lima peapiiskopkond
- 12. veebruaril 1546 eraldati México piiskopkond Sevilla peapiiskopkonna mõjusfäärist.
- 22. august 1546 Popayani piiskopkond
- 1. juuli 1547 Paraguay piiskopkond
- 13. juuli 1548 Guadalajara piiskopkond
[redigeeri] Onupojapoliitika
Paulus III soovis tüüpilise renessansiaja Itaalia valitsejana muuta oma suguvõsa teiste suguvõsade seas mõjukamaks.
Tema ema suguvõsast pärines paavst Bonifatius VIII ja 4 kardinali. Paulus III pühitses kardinaliks ema venna Camillo Caetani poja Niccoló Caetani.
Paulus III õde Giulia Farnese abiellus Orsino Orsiniga.
Paulus III poeg Pier Luigi abiellus Geronima Orsiniga, kelle pojad Alessandro ja Ranuccio pühitses Paulus III kardinalideks. Pier Luigi poeg Ottavio abiellus Karl V abieluvälise tütrega. Geronima Orsini õde abiellus Gian Giacomo de' Mediciga, kelle venna pühitses Paulus III 1549 kardinaliks ja kellest sai hiljem paavst Pius IV.
Paulus III tütar Constanza abiellus Bosio Sforza di Santa Fioraga. Nende poeg Guido Ascanio Sforza di Santa Fiora sai 1534 kardinaliks.
1545 läänistas Paulus III Kirikuriigi koosseisus olevad Parma ja Piacenza hertsogiriigid oma pojale Pier Luigile, kes oli Karl V vaenlane ja tapeti 1547. Tema poeg Ottavio oli Karl V väimees ja nõudis oma pärandit. Selle nimel puhkes sõda, mille Ottavio võitis.
[redigeeri] Paulus III kultuuriloos
Paulus III oli tollal Roomas elavate kirjanike ja kunstnike patroon. Tema ajal ehitati Palazzo Farnese.
Kuigi paavst oli eelkõige vaimulik, ei takistanud ta sündsuse piiridesse jäävate avalike lõbustuste pidamist Roomas ning isegi Vatikanis peeti mõnel korral maskiballe ja suurejoonelisi pidusid. 1536 tühistas ta karnevalide pidamise keelu.
27. oktoobril 1538 määras Paulus III Vatikani raamatukogu juhatajaks Kisamose piiskopi Agostino Steuco.
[redigeeri] Kanoniseerimised ja beatifikatsioonid
Paulus III kanoniseeris 1549 Smolenski Aabrahami. 1544 kuulutas ta õndsaks Corrado Confalonieri.
[redigeeri] Kardinalide pühitsemised
Paulus III pühitses oma ametiajal 71 kardinali 12 konsistooriumil, sealhulgas tulevased paavstid Julius III, Marcellus II, Paulus IV ja Pius IV. Varem polnud ühegi paavsti poolt pühitsetud kardinalidest nii mitmed saanud hiljem paavstiks. Paulus III oli esimene paavst, kes hakkas kardinale pühitsema in pectore. Lisaks itaallastele said kardinalideks 10 prantslast, 9 hispaanlast, 2 sakslast, 2 inglast ja 1 Šveitsi vaimulik
[redigeeri] Surm
Paulus III suri 81-aastaselt 10. novembril 1549 Roomas.
[redigeeri] Välislingid
- Bulla Sublimus Dei 29. mai 1537 indiaanlaste orjastamisest ja evangeliseerimisest.
- Paulus III pühitsetud kardinalid.
| Eelnev: Clemens VII |
Rooma paavst 1534-1549 |
Järgnev: Julius III |
