Margrethe I

Margrethe I

Margrethe I (märts 1353 – 28. oktoober 1412) oli Taani ja Norra kuninganna (1387–1412) ning Rootsi regent (1389–1412). Ta oli Valdemar IV Atterdagi tütar.

Pärast tema isa surma 1375 pani Margrethe Taani troonile oma poja Olufi. Tema vanem õde tahtis troonile seada hoopis enda poega, kuid Margrethe osutus edukamaks poliitikuks ning saaavutas oma tahtmise. Kui ta mees, Norra kuningas Håkon VI, suri, sai Olufist ka Norra kuningas (Olav IV). Et Oluf oli alaealine, siis valitses mõlemat riiki tegelikult Margrethe.

1387 suri Oluf aga järglasteta ning Norra ja Taani valisid enda valitsejannaks Margrethe. 1389 sai ta ka Rootsi regendiks, kui ebapopulaarne kuningas Mecklenburgi Albrecht seal kukutati. Stockholmi linn jäi aga Albrechtile ustavaks ning see langes Margrethe käte alles 1398. aastal, kui Hansa, mis oli linna alates 1395. aastast valitsenud, selle kaubandusprivileegide eest kuningannale andis.

Nii oli Margrethest saanud kõigi kolme Põhjamaa valitsejanna. Et ta enda poeg oli surnud, pidi ta leidma uue valitseja, kes omaks legaalset pretentsiooni kõigile kolmele troonile. Ta leidis selle oma õetütre poja Pommeri Eriku näol, kes oli juba ametlikult Norra kuningas ning krooniti 1397 Kalmaris kõigi kolme riigi ühiskuningaks. Nii sai alguse Kalmari unioon, mille tegelikuks rajajaks oli Margrethe. Et Erik oli veel alaealine, siis valitses ta viimase eest regendina, ent ka pärast tolle 18-aastaseks saamist oli Margrethe kuni oma surmani Põhjamaade tegelik valitsejanna.