Lahingulaev
Lahingulaev on suur sõjalaev, mis on mõeldud merelahingute pidamiseks ja rannikul asuvate objektide tulistamiseks.
[redigeeri] Ajalugu
Vene-Jaapani sõja (1904–1905) merelahingud näitasid, et laevastiku peajõu, soomuslaevade, relvastussüsteem ei õigusta end. Lahingud soomuslaevade vahel peeti sellistelt kaugustelt, kus keskmise kaliibriga suurtükkide tuli oli väheefektiivne. Seega osutusid keskmise kaliibriga suurtükid kaunis kasutuiks. Samal ajal osutus torpeedopaatide ja hävitajate tõrjeks määratud väikesekaliibriliste suurtükkide arv mitteküllaldaseks. Samuti näitas Vene-Jaapani sõda, millise eelise annab suurem kiirus lahingupaiga ja tulistamiskauguse valikul.
Juba Vene-Jaapani sõja eel, 1903. aastal oli itaalia laevaehitusinsener Vittorio Cuniberti tulnud välja ideega ehitada sõjalaev, millel oleks kümmekond soomuslaeva peakaliibrile vastavat suurtükki. Seniehitatud soomuslaevadel oli peakaliibriks tavaliselt neli 240-305 mm suurtükki. Veel Vene-Jaapani sõja ajal lasid inglased selle idee oma esimese merelordi admiral John Fisheri initsiatiivil käiku. Tulevase hiigellaeva projekti asuti arvutama ja joonestama peakonstruktor W. H. Gardi juhtimisel ja veidi vähem kui kuu pärast Vene-Jaapani sõja lõppu, 2. oktoobril 1905 pandi Portsmouthis laevale kiil maha. Esialgu kandis ehitatav laev pikka ja lohisevat tingnimetust "all big gun one caliber battleship". Rekordilise ajaga, 130 päevaga oli laevakere kokku needitud ja lasti 10. veebruaril 1906 vette. Nüüd sai alus ka nime: "Dreadnaught". Laeva ehitamine jätkus vees ja 3. detsembril 1906 kuulutati ta valminuks. "Dreadnoughti" veeväljasurve oli 22 200 tonni ja pikkus 160 meetrit, ta oli relvastatud kümne 305-millimeetrise ja kahekümne kahe 76-millimeetrise kahuriga. Ta veeliin, suurtükitornid ja komandosild olid kaitstud kuni 28 cm paksuse soomusega. Selle laeva tulevõimsus võrdus 2,5 soomuslaeva omaga; samal ajal oli ta vaid umbes 1,5 korda tolleaegsetest soomuslaevadest kogukam ja kallim. Kuid kuna enne Esimest maailmasõda suurenesid ka hävitajate mõõtmed, hakati ka lahingulaevu relvastama keskmise kaliibriga suurtükkidega, et nende hiidhävitajate rünnakuid tagasi lüüa. Vene-Jaapni sõja aegsest kuni 380t hävitajast arenes Esimese maailmasõja eel välja kuni poole suuremad avamerehävitajad.
Kõik juhtivad mereriigid katkestasid uute soomuslaevade projekteerimise, ehitati valmis vaid pooleliolevad soomuslaevad. Ja kõigis tolleaegsetes suurriikides algas "Dreadnoughti"-sarnaste laevade ehitamine. "Dreadnought" muutus uue laevaklassi üldnimeks, mugandudes eesti keeles "drednoodiks". Hilisemas eesti keeles sai see laevaklass nimeks "lahingulaev" ning Esimese maailmasõja merelahinguis kippusid lahingulaevad mängima pearolli. lseasi, kas see neil alati õnnestus. Kuid Teises maailmasõjas hakkasid nad ikka rohkem alla jääma lennukikandjatele ja seepärast pärast Teist maailmasõda enam uusi lahingulaevu ei ehitatud. Kui kõik suurriigid soetasid endale tuumarelva, loeti lahingulaevade aeg lõplikult lõppenuks ja nad lõigati lihtsalt vanarauaks.
Praegu on lahingulaevu ainult USA-l. Seal hoitakse 4 lahingulaeva mälestusmärkidena. Iga pileti ostnu võib minna pardale ning hiidsuurtükke ja muud rauakolu imetleda. Need neli on "Alabama", "Massachusetts", "North Carolina" ja "Texas", igaüks on omanimelises osariigis. Neli "Iowa" klassi lahingulaeva olid seal aga veel 1990. aastate alguses kasutuses ja kaks neist osalesid ka Lahesõjas. Praegu tahetakse ka "Iowa" klassi laevadest teha mälestusmärke.
Kui esimene lahingulaev "Dreadnought" oli relvastatud 305 mm kahuritega, siis pärast seda hakkas kiiresti kasvama lahingulaevade suurtükkide kaliiber: 1910. aasta Briti lahingulaeval "Orion" 343 mm, 1912. aasta USA lahingulaeval "Texas" 356 mm, 1913. aasta Briti lahingulaeval "Queen Elizabeth" 381 mm, 1920. aasta Jaapani lahingulaeval "Nagato" 410 mm ning 1941. aasta Jaapani lahingulaeval "Yamato" 460 mm.
