Individualism

Individualism on moraalne poliitiline ja sotsiaal-filosoofiline mõiste, mis tähistab üksikisiku ja tema vabaduste esmatähtsust. Individualism vastandab nii sotsiaalpsühholoogias kui sotsioloogias otseselt kollektivismiga.

Tihtipeale arvatakse, et individualism on sama mis egoism, kuid individualist ei pea olema tingimata egoist.

Isiksusepsühholoogia vallas on paljud mõtlejad ja kriitikud näinud lääneliku individualismi kasvus ohtu ühiskonna orgaanilisele solidaarsusele ja terviklikkusele. On arvatud, et tõkestamatu individualismi areng viib sotsiaalse kapitali kadumisele. Teisalt väidetakse, et nendes riikides või riigi osades, kus inimesed meelsamini loovad vabatahtlikke organisatsioone, kus nad on poliitiliseks aktiivsemad, veedavad rohkem aega sõpradega ja usaldavad teisi inimesi on individualismi aste mitte madalam, vaid hoopis kõrgem. Individualism võib olla ka vahendiks, mille abil toimub lõimumine ühiskonda ja sotsiaalsetesse võrgustikesse.

[redigeeri] Filosoofid individualismist

Revolutsiooniliseks pöördeks filosoofilis-antropoloogilise mõtte arengus sai renesansiajastu ettekujutus inimesest. Tolleaegne sotsiaal-pühholoogiline atmosfäär vormis individualismi kui uut tüüpi kõlbelis-antropoloogilise maailmasuhtumise. See oli kriitiline ja ilmalik maailmasuhtumine. Tunnistati inimese universaalset ja jumalikku loomust, mis kajastub ilus, teadmises ja vooruses ning millele on omane püüdlemine harmoonia poole. Rõhutati inimväärikust, inimlike võimaluste maksimaalse aktualiseerimise vajalikkust. Konkreetne ja reaalne inimene oli renessansiajastu maailmavaate tähelepanu keskpunktis. Teda uuriti individuaalse olemise tasandil. Samaaegselt seostati inimese probleem ühiskonna kui terviku uurimisega.

Renessansi filosoofilise antropoloogia olemus avaldub oma seesmises vastuolulisuses kujukalt N.Macchiavelli (1469-1527) loomingus. Macchiavelli otsis ideaalset poliitikut, kes ühendaks endas õilsa lõppeesmärgi poole püüdlemise selleks vajalike paheliste omadustega. Riigi teenimises nägi ta inimliku õnne realiseerimise esmast vahendit, sest ainult riik on võimeline inimlikku egoismi vägivaldselt ohjeldama.

Erasmus Rotterdamist (1469-1536) propageerib vaba ja selget vaimu, mõõdukust, kainet mõistust, haritust ja lihtsust kui tõelisi kõlbelisi omadusi. Ta astub välja hilisele skolastikale omase liigse intellektuaalsuse, fanatismi, harimatuse, vägivalla ja silmakirjalikkuse vastu.

Erakordne osa kuulub inimese problemaatikale T. Hobbesi (1588-1679) loomingus. Inimeste elu sai tema sõnade järgi alguse üleüldisest anarhiast, eraldatusest, sellisest seisundist, millele oli omane kõikide sõda kõikide vastu. Sellise üleüldise sõja neutraliseerimiseks ongi loodud riik. Riik kindlustab rahu ja elanike julgeoleku. Inimtegevuse alusena tunnistab Hobbes enesesäilitamise tungi ja vajaduste rahuldamist. Voorus ja pahed asetatakse otsessõltuvusse mõistusest. Hüve tugineb kiindumusele, kurjus aga vastikustundele ja vihkamisele. Tunnistades inimese egoistlikku iseloomu, võtab Hobbes inimtegevuse hindamisel kasutusele kasu mõiste. Tekib idee inimesest kui mõistuse poolt juhitavast egoistlikust olendist. Põhiliseks inimesi ühendavaks tunnuseks kuulutatakse hirm, mis tugineb enesesäilitamistungile. Kõikide eelpoolnimetatud inimlike faktorite tõttu on vajalik täielik allumine riigivõimule. Niimoodi renessansi-aegsed ettekujutused inimlikkusest ja inimesearmastusest kasvavad aegamööda üle mõistusliku egoismi teooriaks.

J. J. Rousseau mõtiskleb (1712-1778) sotsiaalse ebavõrdsuse ületamise radikaalsete teede üle, esitades seejuures demokraatliku võrdsuse põhimõtted. Ta nõuab ebavõrdsuse ületamist kultuuris ja kommetes. Kommete languse ja kurjuse põhjust nähakse jõudeelus ja luksuses. Tsivilisatsiooni ebavõrdsusele vastandatakse ürgaja inimeste lihtsus ja süütus. Ebavõrdsuse põhjust näeb Rousseau omandis, millest tulenevad huvide kokkupõrked, konkurents ja rikastumine teiste arvel. Omand on süüdi ka selles, et riigis usurpeeritakse võim rikaste poolt. Enamusele inimestest jääb niimoodi vaid töö, orjus ja viletsus. Ebavõrdsust ja despootiat on võimalik ületada ainult jõu abil. On vaja sõlmida ühiskondlik leping, mis kaitseks ühiskonna iga liikme vabadust ja (väike)omandit. Sotsiaalse korra aluseks jääb isiklikul töö rajanev omand. L. Feuerbachi (1804-1872) antropoloogiline materialism vaatleb inimest kui looduse koostisosa ning arengu tippu. Inimene on keha ja hing nende ühtsuses. Karl Marx (1818-1883) lähtub oma inimeseõpetuses materialistlikust ajaloo-käsitusest, asetades konkreetse inimese igal võimalikul juhul majanduslikule ja poliitilisele taustale.