Hingamine

Võimalik autoriõiguste rikkumine.
Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele.

Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

Teksti allikas: http://www.eau.ee/~yjaakma/respir.htm

Selle artikli sisu on vaidlustatud! Loe kriitikameelega!

Lisateavet vaidlustamise põhjuse kohta saad artikli arutelust.

Vajab toimetamist

See artikkel on väga viletsas seisus.

Hingamine on üks elu lahutamatu osa ning seda nii taimedes kui loomades, sest see on ainus viis, mille läbi elusorganismid kasulikku energiat hankida saavad.

Hingamine on enamasti hapnikku tarbiv reaktsioon, mille produktid on vesi ja süsihappegaas. Hingamist võib kutsuda bioloogiliselt ka respiratsiooniks. Aeroobilise (hapnikuga) respiratsiooni valem on lihtsustatult järgnev:

C₆H₁₂O₆ + 6O₂ ---> 6H₂O + 6CO₂ + energia.

Energia jaguneb antud juhul oma põhiolemuselt kaheks: kasulik ning kasutu energia. Kasuliku energia abil valmistab organism ATPd ning kasutu eneria on põhimõtteliselt sama mis kuumus. See lihtsustatud valem on veidi eksitav, sest jääb mulje, nagu oleks tegu ühe lihtsa reaktsiooniga ning jätab samuti mulje, nagu osa kasutatud hapnikust oleks lõpuks osa süsihappegaasist, mis ei ole tegelikult tõsi. Samuti ei ole tõsi see, et hapnik reageerib otse glükoosiga (C₆H₁₂O₆).

Hingamine on gaasivahetus meie ja meid ümbritseva õhu vahel. Rahulikus olekus hingavad täiskasvanud 12 kuni 16, lapsed kuni 25 korda minutis.

Hingamine laiemas, füsioloogilises tähenduses haarab kõiki protsesse, mis tagavad hapniku jõudmise õhust mitokondritesse ja seal moodustuva süsihappegaasi jõudmise õhku. Kitsamas e kliinilises mõistes on hingamine hingamisorganite talitlus, mille tulemusel ventileeritakse kopsu alveoole. Sisse- ja väljahingamist reguleeritakse neurohumoraalselt hoidmaks stabiilset hapniku ja süsihappegaasi osarõhku alveolaarõhus ja arteriaalses veres. Välise hingamise ja selles osalevate gaaside uuringud võimaldavad hinnata organismi ainevahetuse energeetilist bilanssi.