Christian II
See artikkel räägib Taani kuningast, teiste samanimeliste valitsejate kohta vaata: Christian II (täpsustus)
Christian II ehk Kristian II (ka Kristian Türann) (1. juuli 1481 Nyborg – 25. jaanuar 1559 Kalundborg) oli Taani kuningas ja Norra kuningas 1513–1523 ning Rootsi kuningas 1520–1521. Christian oli kuningas Hansu poeg.
1506–1512 oli Christian Norra asevalitseja. Ta paistis silma osava riigimehena, kuid paraku oli ta suhteliselt julma ja iseka iseloomuga ning sageli ka paranoiade küüsis. Peale selle oli tal lihtrahva seast pärinev armuke Dyveke Sigbritsdatter, kelle ema Sigbrit sai tema üle väga suure mõju. Kuningas Hans ei olnud sellise asjade käiguga mõistagi rahul ning peksis korduvalt oma juba täiskasvanud poega. See siiski midagi ei muutnud.
1513 sai Christian troonile ning esialgu pistis kõik minevat ülesmäge. 1515 abiellus ta tulevase keisri Karl V õe Burgundia Isabellaga, kuid jätkas samal ajal suhet Dyvekesega. Selle äärmiselt piinliku olukorra lõpetas Dyvekese ootamatu surm 1517. aastal. Kuningas oli kindel, et ta mürgitati ning lasi seetõttu Torben Oxe, keda ta mürgitamises kahtlustas, hukata.
Peagi otsustas Christian ka Rootsi taas kindlalt Kalmari uniooniga liita. Viimased 20 aastat olid seal valitsenud regendid, kes valitsesid Taani kuningast tegelikult sõltumatult. Kuningas Hans oli 4-ks aastaks (1497–1501) Rootsi troonile saanud, kuid peale seda olid taanlaste katsed rootslasi endale allutada lõppenud läbikukkumisega. Esialgu ei õnnestunud see ka Christianil, kuid 1520. aastal õnnestus tal viimaks regent Sten Sture nooremat otsustavalt võita ja Rootsi allutada. Novembris vandusid Rootsi seisused talle truudust, kuid paranoilisele monarhile polnud sellest küllalt. Et vastupanu lämmatada, lasi ta korraldada Stockholmi veresauna, kus hukati kümneid iseseisvust pooldavaid rootsi aadlikke. Selle eest sai Christian endale hüüdnimeks Kristian Türann.
Peale 1520. aasta sündmusi näis, et Kalmari unioon oli täielikult taastatud ning unioonikuninga võim kindlam kui kunagi varem. Kuid juba 1521. aasta suvel hakkasid rootslased eesotsas Gustav Eriksson Vasaga mässama ning kukutasid Christiani Rootsi troonilt. Peagi levis rahulolematus ka Taanisse ning seejärel vallandus sõda Hansaga. 1523. aastal algas Jüütimaal mäss ning kuningaks kuulutati Christiani onu Frederik I nime all. Christian pidi põgenema. Ta lahkus Hollandisse, kus astus koos perega luteri usku. See teda keiser Karli silmis mõistagi usaldusväärsemaks ei teinud ning peagi pidi ta katoliiklusse naasma.
Lootes keisri toetusele, püüdis Christian 1531. aastal taas Taani ja Norra troonile tõusta. Kuid tema laevastik paisati tormis laiali ning Norrast kaugemale ei õnnestunud ekskuningal jõuda. Frederik I-ga liitus tema vastu ka Gustav Vasa, kes kartis, et kui Christian II võimule naaseb, võidakse Kalmari unioon taastada. 1532 pidigi Christian Oslos alistuma ning tema onu pani ta sõnamurdlikult vangi. Esialgu hoiti teda Sønderborgi lossis, alates 1549. aastast aga Kalundborgis.
Kui Taani kuningas Christian III 1559. aasta alguses suri, kartsid paljud, et ligi 80-aastane Christian II võidakse taas Taani kuningaks teha. See oli võimalik seetõttu, et toona oli Taani valitava monarhiaga maa. Kuid reaalselt selleks võimalust ei avanenud, sest Christian suri juba 23. jaanuaril. Kuningas Frederik II lasi ta austusavalduste saatel maha matta.
| Eelnev: Hans |
Taani kuningas 1513–1523 |
Järgnev: Frederik I |
| Norra kuningas 1513–1523 |
||
| Eelnev: Sten Sture Noorem (regent) |
Rootsi kuningas 1520–1521 |
Järgnev: Gustav I Vasa |
