Valter Luts

Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia reeglitele.

Valter Luts (30. märts 1923 – 11. jaanuar 2003) oli Eesti draama- ja muusikateatri näitleja ja lavastaja. Valter Lutsu teatritee algas juba koolipoisina operetikooris ja noorsootükkides ning Jorh Aadniel Kiirena (Narva teatris Võitleja). Lõpetanud 1946 aastal Draamastuudio eriklassi, sai Valter Lutsust Estonia näitleja, ooperisolist ja -lavastaja 22 aastaks. Hea karakteersuse ja musikaalsusega lõi ta seal Paul Mägi menuoperetis “Rahutu õnn” Borissi ja “Rummu Jüri” Värdi, hea tantsukoolitus ja sisemine liikuvus viis Valter Lutsu ka balletiosadeni – Minkuse don Quijoteni ja nimirollini “Doktor Aibolitis”.

Ta aitas Paul Mägi kõrval rikastada ka teatri repertuaari operetiklassika tippudega nagu Kįlmįni “Mariza” ja “Bajadeer” ning Kemény “Kusagil lõunas”. Nende lavastuste kavvavõtt andis pärast pikki Siberi-aastaid lavale tagasituleku võimaluse operetitäht Gerda Murrele.

Valter Luts juhtis aastaid (1962 – 1987) populaarset Paul Pinna nimelist rahvateatrit. Alustanud Estonia töö kõrvalt Estonia teatris algul Nõmme kultuurimaja näiteringiga, kujundas ta hiljem trükitööliste ametiühingu klubist (Praegu Von Krahli Teater) välja teatri, mille repertuaar koosnes väärtdramaturgiast. Muuhulgas pakkus ta seal tööd sellistele lavastajatele nagu Ilmar Tammur, Eino Baskin (ajal, mil vanglast saabununa mujal tööd ei saanud). Lutsule kuulub ka Hella Wuolijoe Niskamäe näidendite sõjajärgsele eesti teatrilavale tagasitoomise au. Ta on käinud sageli lavastamas ka Soome harrastusteatrites (saanud aasta parima lavastuse autasu - kuldmedali). Valter Lutsu kunagine garderoobikaaslane teatrist Estonia, näitleja ja laulja Kalju Karask on öelnud: “...Valter oli hea jutumees, lausa oraator, alati seltskonna hing. Vaevalt meenub kellelegi see kikilipsuga härrasmees muserdatuna või pahas tujus. Ka siis, kui Valteril mõni asi ei õnnestunud, ei kustunud optimistlik säde ta silmades. Valter Luts oli paratamatu ja parandamatu optimist. Teatriveri ei andnud talle rahu.”