Vaiga

Vaiga ehk Vaiamaa oli Kesk-Eesti ajalooline väikemaakond. Vaiga territoorium hõlmas suurt osa tänasest Jõgeva maakonna idaosast. Ajalooliselt piirnes Vaiga maakond (Wegele) põhjas Alutagusega, idas Peipsiga, kagus Soopoolitse ja Jogentagana, lõunas Ugandiga, läänes Mõhu ning loodes Järvamaaga. Maakonna nimi arvatakse pärinevat vadjalastelt - samas ei ole tänini päris selge, kuidas nimetatud maakond on Peipsi ja Narva jõe taguste vadjalastega täpsemalt seotud (kunagine rahvaste ränne?).

Vaiga oli tihedasti asustatud seda näitab ka linnamägede rohkus – Ripuka–, Reastvere–, Vilina–, Ehavere–, Tarakvere–, Kurista–, Raja–, Ummumägi ja Roela linnamägi. Liivimaa kroonika mainib neist kahte Rieolet ja Somelindet, kuid millistele linnamägedele need vastavad ei ole teada.

Sakslased jõudsid esimeste rüüsteretkedega Vaiamaale 1219. aastal ning vallutasid selle 1220. aastal. Vaigas oli 13. sajandi algul Taani hindamisraamatu järgi 1000 adramaad. Peale vallutamist moodustati nendele aladele Torma–, Laiuse–, Palamuse– ja osaliselt ka Maarja-Magdaleena kihelkonnad. 1224. aastal jagati Vaida Mõõgavendade ordu ja Tartu piiskopkonna vahel. Ordu sai Laiuse ja Torma ümbruse 600 adramaad, Tartu piiskopkond Palamuse ümbruse 400 adramaad.