Svaasimaa

Pärimuse kohaselt on svaasi rahvas enne 16. sajandit rännanud praeguse Mosambiigi territooriumilt lõuna poole. Pärast mitmeid konflikte praeguse Maputo piirkonnas elava rahvaga asusid svaasid 1750. aasta paiku elama KwaZulu põhjaossa. Suutmata vastu seista suulude kasvavale jõule, asusid svaasid 19. sajandi alguses aegamööda elama praegusele Svaasimaale.

Nad kinnitasid kanda mitme võimeka liidri juhtimisel. Tähtsaim neist oli Mswati II, kellega svaasid seostavad oma nime. Tema juhtimisel laiendasid svaasid 1840. aastatel oma territooriumi edela suunas ning kindlustasid lõunapiiri suuludega.

Kokkupuude Suurbritanniaga algas Mswati II valitsemisaja alguses, kui ta palus Briti võimudelt Lõuna-Aafrikas abi suulude röövretkede vastu Svaasimaale. Mswati II valitsemisajal asusid Svaasimaale elama ka esimesed valged. Pärast Mswati surma sõlmisid svaasid leppeid Briti ja Lõuna-Aafrika võimudelt mitmes küsimuses, sealhulgas iseseisvuses, eurooplaste pretensioonides loodusvaradele, haldusvõimus ja julgeolekus. Lõuna-aafriklased haldasid svaaside huvisid 1894–1902. Aastal 1902 võtsid juhtimise üle britid.

1921 asutas Svaasimaa esimese seadusandliku kogu. See oli nõukogu, mis koosnes eurooplaste valitud esindajatest, kes olid volitatud Briti ülemvolinikule nõu andma mittesvaasi asjades. 1944 möönis ülemvolinik, et nõukogul puudub ametlik staatus, ning tunnistas ülempealiku ehk kuninga kohalikuks võimuks, kellel on õigus anda svaasidele õiguslikult siduvaid käske.

Aastal 1921 sai pärast regentkuninganna Labotsibeni Gwamile Mdluli 20 aasta pikkust valitsemist svaaside "lõviks" (Ngwenyama) ehk ülempealikuks Sobhuza II. Koloniaalvõimu algaastatel arvestas Suurbritannia, et Svaasimaa saab lõpuks Lõuna-Aafrika Vabariigi osaks. Ent pärast Teise maailmasõja lõppu, kui Lõuna-Aafrikas süvenes rassiline diskrimineerimine, hakkas Suurbritannia Svaasimaad ette valmistama iseseisvuseks. Poliitiline tegevus elavnes 1960. aastate algul. Asutati mitu parteid ning hakati taotlema isesisvust ja majanduse arengut. Põhiliselt linnadel toetuvatel parteidel oli vähe sidemeid maapiirkondadega, kus elas suurem osa svaasisid. Svaaside traditsioonilised juhid, sealhulgas ülempealik Sobhuza II ja tema Sisenõukogu, rajasid Imbokodvo Rahvusliku Liikumise, mis rõhutas svaaside traditsioonilist elulaadi. Koloniaalvõim määras 1964. aasta keskpaigale esimese svaaside osavõtuga seadusandliku kogu valimised. Valimistel konkureerisid Rahvuslik Liikumine ja veel neli parteid, millest enamikul olid radikaalsemad seisukohad. Rahvuslik Liikumine võitis kõik 24 kohta selles organis.