Sõda ja rahu

Võimalik autoriõiguste rikkumine. Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele. Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

“Sõja ja rahu” oli pikk ja keeruline protsess, mis kestis mitu aastat ja lõpetati alles aastal 1869. Lev Tolstoi sai seda endale lubada. Ta oli rikas krahv ja tal oli aega ellu viia oma idee, mille hiiglaslikud mõõtmed ilmnesid varsti pärast töö alustamist. Algil oli tal plaanis kirjutada romaan 1825. aasta dekabristide ülestõusust. Dekabristid oli aadlisoost ohvitserid, kes tõusid tsaar Nikolai I vastu üles ja keda karistati kas surmanuhtluse või pagendusse saatmisega. Tolstoi kavatses kirjeldada ühe vastuhakkaja elu ja saatust ja sattus nii Napoleoni sõdade ajastusse. Ulatuslikust materjalist, mis kirjanik nende aastate kohta kogus, koorus välja teine, ajalooliselt tunduvalt sügavamale ulatuv aines. Ta pani “Dekabristid” kõrvale ja see jäigi fragmendiks.

“Sõja ja rahu” tegevus algab aastal 1805. Vene aadel naudib kuldset ajastut: lõbutsetakse luksuslikel vastuvõttudel, ballidel ja väljasõitudel maale. Mondäänses Peterburis käib koos kõrgem seltskond. Tütred näitavad oma uusimaid tualette; noorhärrad püüavad muljet avaldada üksteise laua alla joomise ja vastupidavusega hasartmängudes; nende vanemad arutavad pooleldi naljatades, pooleldi murelikult dünastia jätkamise strateegiaid, mis aitaksid neidudel võimalikult soodsalt tanu alla saada. Salongides kõneldakse prantsuse keelt, seda peetakse šikiks nagu kõike mis on pärit Prantsusmaalt. Aga see mood muutub peagi: pool Euroopat on konfliktis Napoleoniga, kes võidab ühe lahingu teise järel ja on suunanud nüüd oma himustava pilgu tsaaririigi poole. Venemaa kuulub Euroopa allianssi, mis on tagajärjetult üritanud korsiklast taltsutada. Nüüd asub riik taas kaitsele ja paljud aadlikud tõmbavad selga oma tipp-topp univormid.

Sõtta läheb ka vürst Andrei Bolkonski. Andrei on kena noor mees, neiud keerlevad tema ümber ja ta on iga peo keskpunktis. Tema sõber pururikka krahv Bezuhhovi vallaspoeg Pierre on pigem tagaplaanil. Prillid ja ümmargune kõhuke ei anna talle just esmaklassilist välimust, peale selle on veel “liberaal”, kes peab kõnesid vabadusest ja võrdsusest, ülistab Napoleoni kui suurt sotsiaalset revolutsionääri ja rikub sellega nii mõnegi peo meeleolu. Kui Pierre pärast isa surma hiigelvaranduse ainupärijaks saab, tõusevad tema šansid hoobilt. Korraga on ata parim partii ja kahtlase kuulsusega vürst Kuraginil õnnestubki oma ilus, lõbujanuline tütar Jelena armuasjades kogenematule Pierre´ile naiseks kupeldada. Abielu jookseb peagi karile ja Pierre leiab õnne alles romaani lõpus krahv Rostovi tütre Nataša kõrval, kellesse Andrei oli sügavalt armunud. Nataša vastas algul sellele tundele, kuid alistus siis liiderliku Anatoli sarmile. Anatoli on vürst Kuragini poeg ja samasugune rafineeritud kelm nagu ta isagi. Nataša saab liiga hilja teada, et Anatoli on juba abielus ja tahtis teda ainult võrgutada.

Ilus Andrei muutub üha enam juurdlevaks melanhoolikuks, mis ei ole ka ime, sest teda ei säästeta millestki. Ta saab Austrelitzi all raskesti haavata, tema noor naine Liisa sureb nurgavoodis, hiljem tabab teda kuulsas Borodino lahingus prantslaste kuul. Nataša hoolitseb surmavalt haavatu eest ennestohverdavalt kuni toole surmani, aga see on loomulikult väike lohutus.

Kolme perekonna, Bolkonskite, Bezuhhovite ja Rostovite saatus moodustab Tolstoi romaani tuuma. Romaani tööpealkirjaks oli “Lõpp hea – kõik hea”, mida ei saanud sisulistel põhjustel nii jätta. Sest peale Pierre´i ei pääse sõjasegadustest terve nahaga mitte keegi: Rostovid kaotavad noorima poja ja vaesuvad, kuna nende vanim poeg Nikolai mängib ühe ööga peaaegu kogu varanduse kaardilaua taga maha.

“Sõda ja rahu” on laiahaardelise perekonnasaagana kirjanduslik-stilistiline tähtteos ja 19. sajandi kirjandust kujundanud monumentaalse realismi vaieldamatu kõrgpunkt. Tolstoi kirjeldab selle epohhi hiilgust ja teadvust ülima täpsusega. Olgu see siis metsik jooming, sõdurid lahingus, saanisõit või peenutsev prantsuskeelne konversatsioon dineel – Tolstoi haarab oma kirjeldustes iga nüanssi, ükski detail ei jää tähelepanuta. Romaanis on juttu peale kõrgema seltskonna ka lihtsate inimeste maailmast: käsitöölistest, teenijatest ja talupoegadest, ja kõike seda selges, rahulikult voogavas keeles, mis jätab mulje, nagu pajataks siin elu ise.

Lisaks realistlikule jutustamiskunstile on Tolstoi kujutatud ja tõlgendatud suured ajaloolised seosed need, mis teevad romaanist vene rahvuseepose. Napoleoni lüüasaamine tähendab vene hinge võitu ennasttäis võimu üle, kes usub, et ainult tema üksi vormib ja suunab ajaloo käiku.

Selline ülbus viib paratamatult sõjani ja see oli Tolstoi jaoks kõige hullem kuritegu. Ta osales ohvitserina Krimmi sõjas ja pärast sõja lõppu sai temast veendunud patsifist, kes eitas kuni elu lõpuni igasugust vägivalda. Seepärast ei ole ka romaan mingi ausammas sõjakangelastegudele. Tolstoi kirjeldab lahinguid sõjastrateegi asjatundlikkusega, aga samas ka iga selles osaleja vaatepunktist. Nii satub näiteks Pierre Bezuhhov, keda tänapäeval võiks võrrelda sensatsioonihimulise turistiga, Borodino veresauna tunnistajaks. Ta näeb kaost, julmust ja meeleheidet. Vene väepealikku kindral Kutuzovit kujutatakse traagilise kujuna, kes teab, et võit ja kaotus sõltuvad alati juhusest. Tolstoi veendumuse kohaselt lähevad tähtsate väepealikena ajalukku need, kellel on sõjaväljal lihtsalt vedanud.