Russalka

See artikkel räägib laevast; monumendi kohta vaata artiklit Russalka (monument)

See artikkel vajab toimetamist

"Russalka" (vene keeles 'näkineid') oli 1866-1867 ehitatud Vene soomuslaev, mis uppus 1893. Russalka hukkumise mälestuseks on Tallinnasse Kadriorgu püstitatud mälestussammas Amandus Adamsoni samanimelise skulptuuriga.

Soomuslaeva "Russalka" ehitamist alustati 1866 Peterburis. Laev lasti vette 31. augustil 1867.

Aluse pikkus oli 62,3 m, laius 12,8 m, süvis 3,3 m, aurumasina võimsus 705 hobujõudu, soomuse paksus 115 mm. Parda kõrgus veepinnast oli kõigest 78 cm. Laeval oli 2 pöördtorni 2 suurtükiga, meeskonda kuulus 178 meremeest.

[redigeeri] "Russalka" uppumine

"Russalka" oli varemgi õnnetustesse sattunud. Aastal 1869 riivas laev skäärides liikudes järsu pöörde ajal parema poordiga kivi. Keresse tekkis auk ja vesi pressis laeva. Et kallas oli lähedal, jõudis laev õnnelikult randa. Pärast remonti, tänu mitmetele ohutusabinõudele (pumbad, veemõõtjad jne), käis "Russalkaga" kaasas kuuldus, et laev on uppumatu.

7. septembril 1893 asus laevastiku suurtükiväe õppesalk Tallinnas. Soomuslaevale "Russalka" ja suurtükipaadile "Tutša" anti korraldus sõita Helsingisse ja sealt edasi mööda skääre Björkösse (Primorskisse). Väljasõit pidi toimuma 7.30 hommikul. Tegelikult sõideti välja kell 8.30, sest "Russalka" komandör Jenišek hilines. Hiljem kohtus selgus, et komandör kannatas sagedaste peavalude all, nii ka tol hommikul.

Lõunatuule tugevus varahommikul oli sadamas 3 palli, umbes 17 meremiili kaugusel Revalsteini tulelaeval aga 9 palli. Laevad pidid sõitma koos, nii et nende vahemaa oleks poolekilomeetrine ja et kuuleks teise sarvesignaali. Kuid komandörid leppisid kokku, et "Tutša" asub teele varem. Kümme minutit hiljem järgnes "Russalka". Kuna viimane oli kiirem, pidi ta "Tutša" peagi kinni püüdma. "Tutša" tõstis purjed, mis lisas kiirust. "Russalka" aga pidi suure lainetuse tõttu luugid sulgema, mis vähendas õhu juurdevoolu küttekolletesse. Laeva kiirus langes, tagantlaine tõttu oli alusel raske õigel kursil püsida. "Tutša" komandör Luškov oleks pidanud "Russalkat" järele ootama, kuid ta ei teinud seda. Enne kella 12 halvenes ilm veelgi. Hakkas sadama peent vihma, mis nähtavuse nullini kahandas. "Tutšal" oli tegemist, et ise pinnal püsida. Kell 3 päeval jõudis ta Helsingisse. "Russalka" kadus. Mereministeerium teatas "Russalka" kadumisest alles 10. septembril. Otsingud kestsid kuni 16. oktoobrini, kuid tulutult. Aastal 1893 ei õnnestunudki soomuslaeva hukkumispaika välja selgitada. Tõendeid peale veepinnalt leitud pudi-padi ei leitud. Oletati, et "Russalka" huku põhjustas vee pääsemine läbi luukide laeva sisemusse, see võis juhtuda ka ajal, kui kas masin, rooli või roolitrossi rikki läks. Plahvatus välistati, kuna leitud esemed olid pärit vaid ülemiselt tekilt. Kindlasti soodustas õnnetust parda väike kõrgus veepinnast. Hukkus 177 meremeest, neist 4 eestlast. Ellujäänuid ei olnud. 28.–30. jaanuaril 1894 toimunud istungil otsustas kohus: "Avaldada kontradmiral P. S. Buratšekile noomitus käskkirjas mitteküllaldase ettevaatlikkuse eest ilma valikul soomuslaeva "Russalka" ja suurtükipaadi "Tutša" väljasaatmisel merele, seadusevastase tegevusetuse ja alluvate nõrga järelevaatamise eest; laeva "Tutša" komandör N. M. Luškov vabastada ametist ülemuse käsu hooletu täitmise ja seadusevastase tegevusetuse pärast..."