Rusikavõitlus

Rusikavõitlus on antiikajal harrastatud spordiala.

Rusikavõitlus tase oli kõrge juba Homerose-aegses Kreekas. 688 eKr võeti rusikavõitlus olümpiamängude kavva.

5. sajandini eKr seoti rusikate kaitseks ümber käte pehmed nahkrihmad, hiljem asendati need punutud nahkkinnastega, millel olid sõrmeotsad paljad.

Elukutseliste rusikavõitlejate löögi tugevust suurendas kinda paks teravaservaline nahast löögirõngas, millega võis tekitada raskeid vigastusi. Rooma kirjanikud on oma teostes maininud ka metallist nukkidega kindaid. Andmeid täismetallist kinnaste kohta leidub ainult Rooma keisririigi ajast (neid kasutati gladiaatorite võistlustel).

Võistlejad jaotati ainult vanuseklassidesse, kaalu ei arvestatud. Rusikavõitlust ei piiratud ka ajaliselt. See lõppes, kui üks võistlejaist oli löödud võitlusvõimetuks või alistus ise vabatahtlikult.

Arvesse võeti kõik pähe suunatud löögid (sirge löök või haaklöögid kõrvalt ja alt), kuid löögid kehasse olid keelatud. Rusikakaitsed ja võistlusreeglid määrasid võistlusstiili: hinnati kiirust, jalgade liikuvust ja vahekauguse hoidmist. Tabamuste vältimine kõrvalepõigete abil oli sama tähtis kui tabamus ise.

Treeningutel kastati harjutamiseks liivakotte ja pirnpalle, võisteldi omavahel ning harjutati varjupoksi.