Orgaaniline keemia
| See artikkel vajab toimetamist |
Orgaaniliseks keemiaks nimetatakse keemiaharu, mis tegeleb C-H sidet sisaldavate ainete uurimisega.
[redigeeri] Ajalugu
Orgaaniline keemia, kui iseseisev keemiaharu tekkis 19. sajandi alguses. Siis ilmus nimeka Rootsi keemiku Jakob Berzeliuse õpik, milles orgaanilisele keemiale ole pühendatud omaette peatükk. Selles väljendas ta ja propageeris tolajal valitsenud seisukohta, et anorgaanilisi aineid saab valmistada laboratoorselt, orgaanilisi aga ei saa. Berzelius väitis, et orgaanilised ained tekkivad ainult elusorganismides erilise elujõu (vis vitalis) mõjul. Viimasest terminist tuleneb ka vitalistliku teooria nimetus. Vitalistid väitsid, et ainult elusorganismides esineb salapärane elujõud, mille mõjul lihtsamatest anorgaanilistest ühenditest tekivad keerulised orgaanilised ühendid.
Esimesena hakkas Berzeliuse teooriat väänama tema hea sõber ja õpilane, Berliini Ülikooli professor F. Wöhler. Wöhler soojendas ammooniumtsüanaadi (NH4OCN) lahust, mida tol ajal loeti tüüpiliseks anorgaaniliseks ühendiks, ja täheldas, et ammooniumtsüanaat muutus uureaks ehk karbamiidiks (CO(NH2)2). Uurea on elusorganismis tekkiv valkude ainevahetuse lõppsaadus, mis väljub organismist uriini koostises. Nii anti 1828. aastal esimene hoop vitalismile. Seepeale väitsid vitalistid, et uurea süntees on võimalik vaid seetõttu, et uurea ei kujuta endast organismile vajalikku ainet vaid on heitprodukt. Kuid järgnevatel aastatel sünteesiti ka mitmeid muid orgaanilisi ühendeid. 1842. aastal sünteesis vene teadlane N. Zinin aniliini. Varem saadi seda taimse päritoluga värvainest indigost. 1848. aastal sünteesisid saksa keemik H. Kolbe ja inglise keemik E. Frankland äädikhappe. Edasi tulid juba tehisrasv (1854) ja sajandi lõpul suhkrulaadne aine. Nende orgaaniliste sünteesidega kummutati vitalism lõplikult.
