Metafüüsika 4

Metafüüsika 4 ehk Metafüüsika Γ on Aristotelese teose Metafüüsika 4. raamat.

Raamat räägib esimese filosoofia ainest.

[redigeeri] Tekst

[redigeeri] 6. peatükk

Nii nende hulgas, kes on veendunud niisuguste vaadete õigsuses [kõige selle tõesuses, mis tajujale tundub tõesena], kui ka nende seas, kes neist vaadetest ainult räägivad, on levinud järgmine kahtlus: nad küsivad, kes siis otsustab selle üle, kes on terve mõistuse juures, ja kes üldse iga asja üle õigesti otsustab. Olla sellises kahtluses on sama hea kui kahelda selles, kas me näeme praegu und või oleme ärkvel. Aga kõikide sarnaste kahtluste mõte on üks ja seesama. Need, kellel on niisugune kahtlus, nõuavad kõigele põhjendust; nad ju otsivad algust ja tahavad seda leida tõestuse abil, kuigi nende tegudest on näha, et nad pole selles veendunud. Ent nagu öeldud, on see nende häda: nad otsivad põhjendust sellele, millel põhjendust ei ole: tõestuse algus ei ole ju tõestatav.

Neid [siiralt eksijaid] saaks selles veenda (seda ei ole ju raske taibata); kuid need, kes otsivad arutlustes [sõnalist] võitu, otsivad võimatut, sest nad nõuavad, et neile näidataks vastandlikku, kuna aga nad algusest peale räägivad vastandlikku. Kui aga kõik ei ole millegi suhtes, vaid miski on olemas ka iseenesest, siis ei saa enam kõik, mis tundub, olla tõene; tõepoolest, see, mis tundub, tundub kellelegi, ja selle pärast tunnistab see, kes ütleb, et kõik, mis tundub, on tõene, kõik olemasoleva millegi suhtes olevaks. Sellepärast peavad need, kes otsivad arutluses ainult [sõnalist] võitu, aga samal ajal nõuavad oma teeside toetamist, võtma arvesse, et see, mis tundub, ei ole olemas mitte [üldse], vaid ainult selle jaoks, kellele see tundub, siis kui, nii nagu ja niisugustes tungimustes, nagu see tundub. Aga kui nad isegi toetavad oma teese, aga mitte just nõnda, siis ilmneb varsti, et nad räägivad iseendale vastu. Tõepoolest, üks ja seesama asi võib tunduda välimuse järgi meena, maitse poolest aga mitte, ning kuna meil on kaks silma, siis kummagi jaoks eraldi ei pruugi sellel olla üks ja seesama välimus, sest mõlemad ei näe ühtmoodi. Nendele, kes ülalmainitud põhjustel tunnistavad tõeseks selle, mis tundub, ning sel alusel väidavad, et kõik on ühtmoodi väär ja tõene (asi ei tundu ju kõigile ühe ja samana ja isegi ühele ja samale inimesele mitte alati ühe ja samana, ja sageli tundub ta ühel ja samal ajal vastandlikult; kui näiteks panna sõrm sõrme taha, siis kompimine peab kaheks asjaks seda, mille kohta nägemine ütleb, et see on üks ja seesama asi), [me vastame: jaa], kuid tunduv ei ole ühtmoodi väär ja tõene ühe ja sama taju jaoks ühtedes ja samades tingimustes ühel ja samal ajal; nii et nende [reservatsioonidega] võib öelda, et tunduv ob tõene. Aga võib-olla sellepärast peavad need, kes ütlevad nõnda mitte kahtluste tõttu, vaid ainult selleks et öelda, väita, et vaat see tunduv ei ole tõene üldse, vaid tõene vaat selle inimese jaoks. Ja nagu juba varem öeldud, tulen neil tunnistada kõik [olemasolev] millegagi suhtes olevaks ning sõltuvaks arvamusest ja meeltetajust, nii et nende meelest ei ole miski tekkinud ega hakka miski olemas olema, kui enne ei kujundata selle kohta arvamust; ent kui [siiski] miski on tekkinud või hakkab olemas olema, siis on selhe, et kõik ei saa olla suhtes arvamusega.

Edasi, kui on miski üks [suhtes olev], siis ta peab olema suhtes ühega või millegi [ [[arv]ult ] määratletuga; ja täpselt samuti, kui üks ja sama on nii pool millestki kui ka võrdne millegagi, siis ta igal juhul ei ole võrdne kahekordse suhtes. Sellepärast, kui olemasoleva arvamuse suhtes inimene ja see, mille kohta see arvamus käib, on üks ja seesama, siis inimene ei ole mitte see, kellel on arvamus, vaid see, mille kohta arvamus käib. Kui aga iga asi oleks olemas [ainult] vahekorras arvajaga, siis arvaja oleks olemas vahekorras liigilt arvutute esemetega.

Selle kohta, et kõige tõsikindlam tees on see, et teineteisele kontraarsed propositsioond ei saa olla koos tõesed, ja selle kohta, millised järeldused järelduvad nende jaoks, kes ütlevad, et niisugused propositsioonid on koos tõesed, ja miks nad nii ütlevad, selle kohta on piisavalt öeldud. Ent kuna on võimatu, et üksteisele vasturääkivad propositsioonid oleksid ühe ja sellesama suhtes koos tõesed, siis on selge, et vastandid ei saa korraga olla omased ühele ja samale. Tõepoolest, kahest vastandist üks on ilmaolek mitte vähemal määral [kui vastand], ja seejuures substantsist ilmaolek; ilmaolek aga on eitus mingi kindla soo suhtes. Niisiis, kui on võimatu üht ja sedasama ühel ja samal ajal õigesti jaatada ja eitada, siis on ka võimatu, et vastandid oleksid ühel ja samal ajal omased ühele ja samale, kui just nad ei ole sellele omased üksnes mingis suhtes või siis üks ainult mingis suhtes, teine absoluutselt.