Mardus
See artikkel räägib mütoloogilisest tegelasest; ajakirja kohta vaata artiklit Mardus (ajakiri).
| See artikkel vajab toimetamist |
Mardus (ka marras, margus, mardo) on Eesti rahvapärimuses surmahaldjas, surma ettekuulutaja. Võimalik, et sõna on etümoloogiliselt seotud indoiraani tüvega marta-, mis tähendas surelikku. Samast tüvest võib pärineda ka "marrasknahk" - surmale määratud nahk. Esialgu võis "marras" esineda lihtsalt surnu tähenduses, seda enam, et novembrikuus olev hingedeaeg (kooljakuu) kannab soomlastel "marraskuu" nime. Võib-olla on ka Eesti mardikuu soome mardakuust tekkinud.
Sisukord |
[redigeeri] Teke
Mardus ilmub ikka sinna, kus keegi inimene on surmale määratud. Aga ka kohal, kus keegi õnnetult surma saanud ja maha maetud, on täheldatud marda sagedast ilmumist. Leitakse mahamaetud ehk maast välja tulnud kondid ja maetakse surnuaiale maha, kaovad marda ilmumised.
[redigeeri] Kuju
Tavaliselt näitab mardus inimese kujul, harva loomana. Ent looma kujul käib marda meel ja mõte tavaliselt ikka kurja peale.
[redigeeri] Tegevus
Mardus on surma käskjalg. Mardus sünnitab majades ja majade ümber viirastusi. Mõnikord ei tähenda marda ilmumine peatset surma, vaid surma koguni alles pika aja pärast. Tihti ei näita marras end, vaid kuulutab oma ligiolekut kolistamise, müristamise, oigamise või käimisega.
[redigeeri] Kirjandus
- Matthias Johann Eisen. Eesti mütoloogia.
