Gregoriuse koraal

Gregoriuse koraal on keskajast pärinev ühehäälne kristlik koorimuusikažanr, mis on nimetatud paavst Gregorius I auks.

Gregoriuse koraal arenes välja meloodiatest, mis olid kristlaste seas levima hakanud juba Vana-Roomas ning pärinesid Palestiinast. Aja jooksul kaotasid need laulud oma idamaise värvingu ning lihtsustusid. 604. aastal valmis paavst Gregorius I käsul koostatud koraaliviiside valikkogumik ehk Gregoriuse antifonaarium. Sellest alates hakati kristlikel jumalateenistustel kasutama üksnes seal avaldatud viise.

Koraalide viis oli sageli väga avaralt arendatud, omapärase aeglase rütmiga, mis allus tekstile (puudus kindel taktimõõt). Kõiki helisid viisis esitati ühtlaselt, ilma rõhutamisteta. Puudusid ka dünaamilised varjundid - kogu viis kõlas algusest lõpuni ühesuguse tugevusega. Gregoriuse koraale lauldi ladina keeles, tekstid olid kanoniseeritud palved ja ülistused Jumalale. Meloodiate ülesmärkimiseks kasutati teksti kohale kirjutatud erilisi märke, neumasid, millest on välja arenenud noodikiri.

Mitmehäälsuse tekkides sai Gregoriuse koraalist üks vaimuliku laulu häältest. Kuni 12. sajandini valdavaks olnud Organumites oli Gregoriuse koraal ülemiseks hääleks, umbes 12. - 13. sajandil sai Gregoriuse koraalist aga alumine hääl (cantus firmus).

[redigeeri] Vaata ka

• Organum
• Motett
• Muusika ajalugu