Vanahiina kirjakeel
Klassikaline hiina keel ehk vanahiina kirjakeel (文言, wenyan, wényán; 文言文, wenyanwen, wényánwén) on hiina keele vorm, milles Hiinas kirjutati 20. sajandi alguseni.
Ta erineb tänapäeva hiina keelest (uushiina kirjakeelest ja hiina üldrahvuslikust kõnekeelest (mandariini keelest) sõnavara, grammatika, häälduse, kirja, üldarusaadavuse ja kokkusurutuse poolest.
Klassikaline hiina keel kasutab peaaegu eranditult ühesilbilisi sõnu.
Varasem hääldus on rekonstrueeritud, kuid ei ole kõigi ajastute puhul täielikult teada.
Klassikaline hiina keel kasutab traditsioonilist kirja, mis erineb Hiina Rahvavabariigis kirjareformiga kasutusele võetud lihtsustatud kirjast (Taiwanil ja Hongkongis on veel kasutusel traditsiooniline kiri). Traditsiooniline kiri on Qini dünastia aegne kantseleikiri. Vanad tekstid olid algselt kirjutatud paljudes kirjades, mille dešifrerimine on sageli vaevaline.
Hiina eri riikidel oli kõnekeeles ja uushiinakeelsetes kirjutistes suured erinevused murrete ja võõrkeelte tõttu. Klassikaline hiina keel oli aga üldarusaadav mitte ainult Hiinas, vaid ka Koreas, Jaapanis ja Vietnamis.
Klassikaline hiina keel kasutab nii-öelda telegrsmmstiili.
Uushiina kirjakeel (baihua; 白话文, 白話文, baihuawen, báihuàwén) on klassikalisest hiina keelest umbes sama erinev nagu itaalia keel ladina keelest.
Varem (umbes 20. sajandi alguseni) kasutati klassikalist kirjakeelt kirjanduses ja ametlikes dokumentides. Tänapäeval kasutatakse peamiselt uushiina kirjakeelt. Uushiinakeelses tekstis kasutatakse fraase klassikalises kirjakeeles. Rahvakeeles on palju neljasilbilisi väljendeid, mis on üles ehitatud klassikalise kirjakeele grammatika järgi.
Klassikalist kirjakeelt õpitakse koolis, kuid enamasti piirdutakse lugemisoskusega. Paljud hindavad klassikalist kirjakeelt. Näiteks lisab klassikalises keeles väljendite kasutamine uushiinakeelses kirjas tõsidust. Klassikalise kirjakeele tundmine järjest väheneb ning ta pole enam üldarusaadav.
Klassikalisel kirjakeelel on eri ajastutel eri vormid (arhailine, vanahiina, keskhiina, uushiina kirjakeel). Kõiki neid iseloomustab väga kompaktne kirjaviis. Tõlge uushiina kirjakeelde on mitu korda pikem. Sõnad on valdavalt ühesilbilised (ühest kirjamärgist koosnevad).
Grammatika on väga keeruline ning seda pole lõpuni mõistetud. Sageli tuleb keeruliste tekstikohtade tõlgendamisel mõte ära arvata, sest grammatiline analüüs seda ei võimalda. Enamik tekste õnnestub siiski suhteliselt kindlalt tõlkida.
Konstruktsioonid moodustatakse partiklite abil.
Süntaks on SVO-tüüpi, kuid seda modifitseerib teema ja reema struktuur ning prosoodiast tulenev süntaktiliste elementide nihe.
Klassikalise hiina kirjakeele traditsioon eksisteerib peale Hiina ka Koreas, Vietnamis ja Jaapanis. Eri maades on silpide hääldustraditsioon erinev. Põhjus on selles, et lähtutakse keele ülevõtmise aegsest hääldusest ning kohandatakse seda sihtkeele foneetikale ja fonoloogiale. Eriti kaootiline on olukord Jaapanis, kuhu on hiina laenud tulnud mitmel eri ajal.
[redigeeri] Vaata ka
- Kanbun
