Plastmass
Plastmassid on sünteetilised materjalid, mis kujutavad endast kas puhtaid vaikusid või siis vaigu ja rea lisandite (täiteaine, plastifikaator, stabilisaator, värvaine jms.) sulamit.
Sisukord |
[redigeeri] Täiteained
Täiteained on kas pulbrilised, kiulised, teralised või rullmaterjali kujulised. Nende ülesandeks on materjali omaduste modifitseermine ja füüsikaliste ning mehaaniliste omaduste parandamine, tihti ka maksumuse alandamine. Orgaaniliseks täiteaineks on puidujahu, tselluloos, paber, puuvillriie. Anorgaanilistest täiteainetest kasutatakse asbesti, grafiiti, klaaskiudu, klaasriiet, vilku, kvartsi ja teisi materjale.
Rullmaterjali kujul kootud või lausmaterjalist sisseviidavad täitained võimaldavad saada suure tugevusega kihilisi plastmasse- plastikuid. Kasutades puuvillriiet saadakse tekstoliit, klaasriiet- klaastekstoliit, paberit- getanaks, asbestriiet- asbesttekstoliit, ühekihilist vineeri (spooni)- puitplast.
Täitematerjalide erirühmaks on sarrustava toimega klaaskiud (kas üksikiudude, köie või mati näol), mille kasutamisel detailide tugevus on võrreldav terase tugevusega.
[redigeeri] Plastifikaatorid
[redigeeri] Stabilisaatorid
[redigeeri] Värvained
[redigeeri] Plastmasside mehaanikalised omadused
- Plastmasside deformatsioonidiagrammid on sirged peaaegu kuni purunemiseni, kusjuures enamiku katkevenivus ei ületa 2...3%.
- Tavaliselt on Plastmasside mehaanikalised karakteristikud tõmbel ja survel erinevate väärtustega.
- Plastmassid taluvad metallidest tunduvalt halvemini vahelduvaid ja kestvaid koormusi.
- Plastmasside mehaanikalised karakteristikud on metallidega võrreldes suurema hajuvusega. See seletub materjalide vananemise, hügroskoopsuse, anisotroopsuse ja struktuuri ebaühtlusega ning temperatuuri ja valmistamistehnoloogia mõjuga.
- Plastmassidele on iseloomulik metallidega võrreldes järsem mastaabiefekti avaldumine. Plastmassdetailide tugevuspiir alaneb oluliselt põikmõõtmete suurendamisel.
- Temperatuur mõjutab tugevalt plastmasside omadusi. Plastmasside põhirühmad võivad töötada temperatuurivahem9ikus -200...+200 C°. Räniorgaanilistest polümeeridest ja fluoroplastidest valmistatud plastmasside ilmumisega tõusis ülemine temperatuuripiir +500 C°.
- Plastmassidel on kalduvus roomamisele ja relaksatsioonile isegi toatemperatuuril.
- Plastmassidele on iseloomulik madal jäikus. Kõige jäigemate plastikute (klaasplastide) elastsusmoodul on ligikaudu 10 korda madalam kui metallidel. Selle tulemusena ületavad plastmassdetailide deformatsioonid koormamisel märgatavalt metalldetailide deformatsioone.
- Kihiliste plastikute arvutamisel tuleb elastsusõpetuse meetoditega arvesse võtta materjali anisotroopsust.
