Michèle Mercier

Vajab toimetamist

Michèle Mercier [miš'ell merssj'ee] (õieti Jocelyne Yvonne Renée Mercier [žosl'iin iv'onn rön'ee merssj'ee]; sündinud 1. jaanuaril 1939 Nice'is) on prantsuse filminäitleja. Tema tuntuim roll on nimiosa filmis "Angélique, inglite markiis".

Ta sündis 1. jaanuaril 1939 Nice'i apteekri perekonna kolmest tütrest vanimana. Tema perekonnal olid suured farmakoloogia ja kosmetoloogia laborid ning vanemad soovisid, et tulevikus võtaks tütar üle nende elukutse. Ent tüdrukut köitis rohkem tants ja teatrikunst. Oma seitsmendal sünnipäeval kuulutas ta uhkelt ja enesekindlalt: "Minust saab kuulus baleriin!"

Jocelyne pandigi kirja madame Carolus-Durandi tantsukursustele. Mõne aja pärast tegi pisike baleriin debüüdi kodulinna ooperiteatri laval. Viieteistaastasena jõudis Jocelyne priimabaleriinina Pariisi ning asus tantsima Roland Petit' juhitud balletitrupis, Champs-Elysée väljaku lähedal asuvas Ballets de la Tour Eiffel'is. Seejärel sõitis väike tantsijatar Londonisse oma tantsuoskust täiendama, asudes samal ajal ka inglise keelt õppima. Kuid välismaalasena tuli noorel ja kogenematul neiul sageli taluda alandusi ja vaid juhuse läbi pääses ühest eriti piinlikust olukorrast, kui balletitrupi juht teda vägistada püüdis. Pisarad silmis, naasis Jocelyne koju tagasi.

Kindlasti saanuks Jocelyne Mercier’st kuulus tantsijanna, kui üks vahejuhtum poleks tema elu muutnud. Tansijatari isal paluti tulla Nizzas asuvas Victorine'i filmistuudiosse, et too seal demonstreeriks, kuidas hapnikupatja käsitseda. Uudishimust läks tütar isaga kaasa ning tutvus stuudio koridoris ringi jalutades rezhissööri Denys de La Patteliere’i ja stsenaristi Michel Audiard’iga, kes 18aastasele kaunitarile teoksil olevasse filmi väikest rolli pakkusid. Samas soovitasid filmimehed debütandil eesnime muuta - Jocelyne tundus nende jaoks liiga pikk ja vanaaegne. Kuna filmi staariks oli Michèle Morgan, leidsid kineastid, et efektne oleks kui afishil seisaks kõrvuti kaks Michèle'i. Nii sai Jocelyne´ist Michèle (selline oli olnud ka näitlejatari noorima, tüüfusesse surnud õe nimi). Mercier’ erakordne ilu ja sarm ei jäänud märkamata ning peagi kutsuti teda teistessegi filmidesse.

"Mul tuli valida, kas jätkata tantsimist või hakata end kindlustama alal, kus minu shansid olid veel üsna minimaalsed. Mõnda aega üritasin tegeleda mõlemaga, kuid see osutus kohutavalt keeruliseks. Tants oli mu elu ja tehes panuse filmile, kannatasin väga," meenutas eksbaleriin.

Michèle Mercier' esimene suurem läbimurre toimus siiski mitte kinolinal, vaid teatrilaval. Koos (näidendi autor, lavastaja ja peaosatäitja) Robert Lamoureux’ga mängitud tükil "La brune que voila" oli enneolematu edu ning tõi Mercier’le esimesed austajad.

Filmidega oli lugu teine. Michèle Mercier’le pakuti peamiselt vaid dekoratiivset laadi osi, mis erilisi näitlejavõimeid ei vajanud. Kuna Prantsusmaal tundus võimalusi vähe olevat (erandiks François Truffaut’ "Tulistage pianisti" (1960), mida MM peab siiani oma lemmikfilmiks), sõitis Mercier Itaaliasse, kus rea odavate meelelahutusfilmide kõrval tegi kaasa kolme maineka itaalia rezhissööri Luigi Zampa ("Raevukad aastad", 1962, parima naisnäitleja autasu Locarno filmifestivalil), Dino Risi ("Monstrumid", 1963) ja Mario Monicelli ("Ülim truudusetus", 1963) linateostes.

Austatuna Jaapanis, jumaldatuna Türgis, palavalt armastatuna Venemaal ja kogu maailmas, naine, kellest võinuks lihtsa "jah"-sõnaga saada Iraani keisrinna, elab praegu üsnagi tagasihoidlikult ja kurvas üksinduses Cannes'is. Prantslased on endise superstaari Brigitte Bardot konkurendi halastuseta unustanud. Lähedasi sõpru on Mercier'l vähe, truud elukaaslast ja lapsi ei ole, filmipidustustest võtab ta harva osa. Ja viimasest arvestatavast filmirollist on möödas juba enam kui veerand sajandit. Vanus ja välimuski (paraku on kunagi ideaalfiguuri omanud filmitäht märkimisväärselt kaalus juurde võtnud!) ei luba tal enam võrgutavaid kaunitare mängida, aga publiku ja lavastajate silmis oli ja on Michèle Mercier ikka vaid toosama "inglite markiis". Heameelega mängiks Mercier mõnes filmis või telesarjas, olgu siis šarmantseid vanaemakesi või võimukaid matroone, kasvõi juba lihtsalt selleks, et enda majanduslikku seisu parandada.

Anne ja Serge Goloni romaanisaaga "Angélique" hurmava naise erootilistest seiklustest 17. sajandi Prantsusmaal oli esimese raamatu ilmumise järel 1956. aastal nii hiiglaslik kommertsedu, et ei järge romaanile ega ekraniseeringuid tulnud kaua oodata. Edu retseptiks sai segu hästi uuritud ajaloolisest koloriidist, ajalooliselt põhjendatud faktidest ja hurmava kangelanna elektriseerivast seksielust. Raskeim probleem ekraniseerimis-plaanide juures seisnes selles, kas õnnestub leida nimiosatäitja, kes vastanuks igati nii erakordselt värvikalt kirjeldatud originaalile. See roll ei olnud kirjutatud spetsiaalselt Michèle Mercier'le. Eelkõige peeti silmas tolleaja superstaari Brigitte Bardot'd, kes aga stsenaariumisse pilkugi heitmata osast keeldus. Kui hakati otsima näitlejatari, võttis rezhissöör Bernard Borderie ühendust Catherine Deneuve'i, Jane Fonda, ja Marina Vladyga. Võimalike variantidena tulid kõne alla ka Mireille Darc, Genevieve Grad, Daniele Gaubert ja Virna Lisi.

Vlady (tolleks ajaks Robert Hosseini eksabikaasa) oli valmis lepingule allagi kirjutama, kui Michèle Mercier tema koha üle lõi. Mercier ei omanud veel oma konkurentide tuntust, ent ta torkas silma juba oma fotogeenilisuse ja meeldiva filmograafiaga. Castinguid jälginud abielupaar Golonid, Angélique'i kirjanduslikud "vanemad" nõustusid Mercier' kandidatuuriga.

"Angélique'iga" leidis Michèle Mercier rolli, millest unistanuks iga näitlejatar: "Kohe kui olin raamatu avanud, mõistsin, et Angélique sarnaneb minuga. Tema olin mina ja mina tema."

Filmiseeria saavutas tohutu menu kogu maailmas ja tegi lõpuks ka Michèle Mercier’st tähe. Näitlejatari mängulaadi elegantne kergus, ehtne gallia huumor ja naiselik veetlus vallutasid publiku. "Ma ei varja, et jumaldan seda tegelaskuju ja olen õnnelik, et teda kehastada sain. Angélique’is tundsin kohati ära iseenda. Andsin talle oma loomuse paremad küljed. Sellisest rollist juba naljalt ära ei öelda," rääkis Mercier, kelle aktsiad filmiturul olid tõusnud. Teda peeti Brigitte Bardot’ ägedaimaks rivaaliks. Muuseas, Angélique’i rolli pakuti algul ka Bardot’le, kuid viimane ütles sellest ära, mida ise hiljem kibedalt kahetses. Küll aga avaldas ta Mercier'le tunnustust ja kiitust oma memuaarides (eesti keeleski ilmunud "Initsiaalid BB").

Kogu maailma jaoks on Michèle Mercier' nimi alatiseks seotud ühe müütilise ekraanikangelannaga - Angélique, inglite markiis. Ent näitlejatari endagi elu on olnud küllaltki erakordne ja nii nagu tema filmikuju, on teda ennastki palavalt armastatud ja jumaldatud, samas aga ka vihatud ja hüljatud. Ent ta ise on alati nii väga armastanud ja sellepärast nii palju pidanud kannatama! Peaaegu kõik mehed, keda Michèle Mercier ennastunustavalt armastas, petsid teda, varastasid paljaks, reetsid. Ja ometi on see naine suutnud väljuda kõigist kannatustest ning tõelise sfinkslinnuna ikka ja alati tuhast tõusta! Ent kauaks jätkub tal seda visadust?

Kuid ka kõige kauneimad tegelaskujud võivad vangistada kuldpuuri: Mercier oli vaatajate ja lavastajate silmis oma filmikangelannaga sedavõrd samastunud, et tema edasine karjäär näis olevat surnud punktis. Justnagu Martine Carol 1950ndatel aastatel "Kalli Caroline'i" filmisarjaga, sai Michèle Mercier "Angélique'iga" prantsuse kino säravaimaks täheks 1960ndatel. Samuti kui Carol, ei leidnud Mercier'gi hiljem enam samavõrd eredat tegelaskuju, millega vaatajate ette tulla. Menuka filmisarja järel oli näitlejataril raskusi korralike rollide saamisega. "Angélique tõi mulle populaarsuse, kuid pidurdas minu kui kunstniku arengut. Nii produtsendid, lavastajad kui ka vaatajad soovisid mind näha vaid ühes kindlas ampluaas. Mul oli seesugustest kostüümfilmidest aga juba kõrini," tunnistas Mercier pahaselt.

Näitlejatari sädeleva tõusu "ohvriks" sai ka tema tookordne abikaasa, stsenarist André Smagghe, kellega Michèle Mercier oli 1961 abiellunud. Mees ei kannatanud välja naise äkilist kuulsust ning muutus väljakannatamatuks alkohoolikuks. Väljakannatamatuks kujunes ka abikaasade läbisaamine. Mees armukadetses iga vähimagi asja peale, peitis Mercier'le saadetud stsenaariume, kulutas naise raha, isegi peksis. Tohtrid tunnistasid Smagghe vaimuhaigeks ning ta pandi kliinikusse. Tolleaegsete seaduste järgi ei omanud Michèle mingit õigust "otsustusvõimetust" mehest lahkuda. Abielu lahutati 1965. aastal vaid tänu kopsakatele "alimentidele", mida Mercier mehele iga kuu maksma pidi. Sellega oli tee lahti teisele kavalerile: Claude Bourillot, Lyoni farmatseut, miljonär ja kirglik hobivõidusõitja, kellega Michèle oli esmakordselt kohtunud juba lapsepõlves ja kes oli tema isa hea sõber ja kolleeg. Kõigest hoolimata jõudis seegi abielu, mis sõlmiti 1968, tõsiste krahhideni. Kord oli Bourillot tulnud võtteplatsile hirmsal kombel ärritatuna vabameelsete ja - tol ajal - vägagi piinlike pressifotode peale ja andis pikemalt mõtlemata itaallasest produtsendile kere peale. Too maandus haiglasse ja esitas politseile kaebuse, kuni asi suurte rahadega ära lahendati. Michèle Mercier skandaali ei soovinud. Ta armastas oma 14 aastat vanemat meest väga ja tahtis koguni karjäärist loobuda. Kaks aastat peale pulmi kuulutas Michèle, et ta kavatsevat nüüdsest veel ainult oma elu kauneimaks - ema - rolliks valmistuda. Intervjuudes kuulutas ta, et soovivat endale kaht poissi ja üht tüdrukut, kes mängiksid tema unelmatekorteris Pariisis Eiffeli torni vastas, nulgusid ja liiliaid täis katusaias. Paraku jäigi see ainult kauniks unistuseks. Mõni aeg hiljem soovitas Bourillot naisel sõita Hollywoodi, luua isiklik produtsendifirma ja hakata ise meelepäraseid filme tootma. Michèle paigutas kogu oma varanduse eraettevõtlusse (rahaasjadega tegeles Bourillot!) ning lõpetas pankrotiga. Ookeanitaguses filmibisnises jäi väike prantslanna kaotajaks. Kartes, et lähenev finantskrahh tedagi tabab, jättis Bourillot vapustatud naise maha, haarates kaasa kõik Mercier' ehted. Juulis 1978 abielu lahutati. Maksnud võlad, naasis üksijäetud ja laostunud Mercier kodumaale, otsustades kõike otsast alustada. Ta elas sellest ajast peale üksi, ei rääkinud oma probleemidest ja uputas ennast töösse, et kurbi mõtteid eemale juhtida.

Uut rõõmu ja kindlustunnet tõi filmitähele uus armastus. Šveitsi konstruktor Adrian Jancou, kahe lapsega ilmatu rikas leskmees, keda Michèle kohtas ühel galaõhtul Genfis, oli noor, kena ja armastusväärne. Ta oli esimene Michèle Mercier’ kallimate seas, kes lasi naist lõpuks ka lihtsalt naisena tunda. Mees kinkis talle kalleid ehteid, maju, autosid, hellitas ja armastas... Adriani pojad Patrick ja Benjamin võtsid Mercier’ õige pea omaks.

Pere loomise nimel nõustus Michèle loobuma filmitööst ning elama tavalise naise - abikaasa ja ema - elu. Kaks aastat ujus Mercier armastuse ja külluse meres. Õnn aga oli üürike. Veel enne, kui armastajad jõudsid oma suhted registreerida, suri mees ajuvähki, lapsed aga võeti Mercier' hoole alt ära. Mehe sugulased, kes olid kõik (eriti fanaatikust ema) algusest peale filmitähte halvustavalt suhtunud, tegid kõik, et mehe kingitused Mercier'lt ära võetaks. Majadel vahetati lukud, autod ja ehted peideti, telefoninumid muudeti ära ning lastel keelati näitlejatariga ühendust võtta. Michèle Mercier’d tabas depressioon, üha sagedamini mõtles ta enesetapule. Möödus kuid, enne kui oma elu suurima armastuse kaotanud naine taas leidis endas jõudu ja tahtmist edasi elada. Ta pöördus koju Nice'i, kust oli lahkunud ja omaette elama asunud juba tantsijatarina. Rongijaama vastu tulnud isa ei tundnud oma tütart enam ära. Särava naeratusega filmistaari asemel seisis seal nüüd vananenud ja auku vajunud põskedega murest murtud naine. Aeg läks. Filmimaailma olid ilmunud uued tähed. Endist "inglite markiisi" ei vajanud enam keegi...

Michèle Mercier hakkas esinema teatris, eeskätt selleks, et oma pangakontot toita. Tasapisi hakkas elu taas naeratama. Ja siis võttis Mercier’ga ühendust pesuehtne prints Roomast - Nicola Bocompagni-Ludovisi, kes olla näitlejatari armunud juba "Angélique’i" - aegadest peale ja juba siis tõotanud kõigile, et kui kunagi peaks abielluma, siis ainult Michèle Mercier’ga. Tõsi, mees ei olnud siiski sõna pidanud ning abiellunud vahepeal ühe markiisiga (!), kuid ootavat nüüd iga hetk lahutusepabereid... Michèle’i ajas kõrgest soost austaja tekkimine segadusse ja ka ärevusse, sest veel liiga värsked olid armid lahkumisest Adrianist. Kuid prints sai lõpuks oma tahtmise - Michèle jättis näitlemise (see oli mehe esimene nõudmine), pakkis oma asjad ning sõitis mehe juurde Itaaliasse Rooma lähistel asuvasse hiiglaslikku maamajja. Suur sündmus oli määratud 1986. aasta juuliks. Kõik sõbrad ja tuttavad rõõmustasid juba, et Michèle Mercier on lõpuks leidnud oma ellu väärilise partneri (rääkimata siis veel tiitlitest ja varandusest!), kes aitab unustada möödunud halbu aegu... Kuid aja möödudes hakkas prints aina sagedamini viibima äri- ja välisreisidel, jättes kõik kodused toimetused "markiisi" õlgadele. Mida aeg edasi, seda harvemaks jäid hellused, ja määramata ajaks lükkus aina edasi see kauaoodatud pulmapäev... Ootamata ära mehe selgitused ja uued lubadused, lahkus Mercier kogu kupatusega jäädavalt Itaaliast. Saatuse irooniana sai naine just sel momendil ametliku elamisloa Itaalias...

Ta tõmbus avalikkusest eemale, kolides tagasihoidlikku majja Pariisi äärelinnas. "Mind valdas täielik meeleheide. Ootasin passiivselt, et asjad jääksid seisma. Olin piinatud, kannatasin oma martüüriumi. Olin ise peatanud oma karjääri, minu elu mees oli surnud, teine mind hüljanud... Usun, et olin kõigest väsinud. Valisin üksinduse, et siis peidus ja unustatuna surra."

Michèle Mercier andis endast uuesti märku autobiograafiaga "Angélique’i murtud süda" (1987), mis avas naisekuju, kes inimesi jätkuvalt unistama paneb... Kõrvalmärkusena tuleb lisada, et see raamat tõlgiti 1997. aastal vene keelde ja pealkirjaga "Markiza angelov" avaldati miljonilistes tiraazhides ilma autorilt nõusolekut küsimata, rääkimata siis honoraridest, mida Mercier pidanuks saama.

1997. aastal tehti Michèle Mercier’le ettepanek kehastada talle kuulsuse (ja needuse) toonud kangelannat uues Angélique’i-projektis, seekord neljaosalises televersioonis markiisi seiklustest Uues Maailmas, mida oli plaanis vändata Kanadas ja USAs. Mercier, kes selleks ajaks ei tahtnud enam silpigi kuulda Angélique'ist; kes oli teinud kõik, et muuta imidzhit ja pühkida maha seda roosiveelõhnalist silti, mis tema karjääri külge kleepunud oli, otsustas lõpuks saatusel kõrist haarata ning nõustuda oma fetishrolliga. Väljakutseks ja enda lõbuks. Kuid ettevõtmine läks vett vedama mitmete asjaolude tõttu, millest vähem tähtsam polnud romaanide autori Anne Goloni autoriõiguste rikkumine maailma erinevate kirjastuste poolt ning kirjaniku poolt algatatud protsess oma prantsuse kirjastajate vastu, mis seega peatas kõik "Angélique"'iga seotud ettevõtmised. Keelati ära filmide näitamine telekanalitel, videokassettide müük jne. Pealegi söandas madame Golon ühes intervjuus pahaselt märkida, et Michèle Mercier ei sobi ega ole kunagi sobinud Angélique'iks...

Seejärel unistas Michèle Mercier oma kirjastuse loomisest, mida lubas aidata teostada igati soliidne ja ettevõtlik bisnesmen René Delerins, kes oli lähedane poliitiliste ringkondadega, ning keda Mercier'le tutvustas nende ühine tuttav. "See abielumees, nagu kõik teisedki, väljendas oma võlutust Angélique'st. Ta pani mind unistama. Ma ei võtnud Pariisis midagi konkreetset ette ning soovisin lihtsalt, et mu elu muutuks. Ta heiastas minu ees säravaid muudatusi, nagu kirjastuse loomine mere äärde..." pihtis Mercier ajakirjale "Paris Match". "Kõik see vaimustas mind. Alustasime minu memuaaride ümbertöötlusega. Veel seitse erinevat teost sai trükitud ja müüdud, sealhulgas Anne Goloni "Master Kouki". Minu kaaslane, delikaatne ja hea jutuga mees - ma pöörasin sellele vaid hajameelset tähelepanu - oli eelkõige hõivatud mulle tshekkide allakirjutamiseks esitamisega ja minu initsiaalide võltsimisega. Minust oli saanud, vabandage väljendit, "rahaprits". Mõne kuu pärast leidsin end kogu oma rahast tühjaks pumbatuna ja laostatuna. See monsieur kõrvaldas ligi kolm miljonit mulle kuulunud franki."

Sama kergeusklikuna kui Angélique, uskus ka Michèle oma äripartneri tühje jutte. Osavalt oli salakaval aferist heiastanud Michèle Mercier' silme ees uut kirjastust Cannes'is. Uue "seikluse" nimel lahkus naine Pariisist, kuid Vahemere päikese all sulas kogu ta kapital ning paljud tema tshekid kandsid võltsitud allkirja. Käesolevaks ajaks "puhkab" varganägu vanglas teisegi afääri pärast, milles ta süüdi mõisteti. Pikka viha pidamata loodab Mercier saada kohtu kaudu tagasi osagi temalt välja petetud ja röövitud kapitali. "Kurjus ja kättemaks on mulle võõrad. Kõigest hoolimata olen rahul, et võin tulla päikese kätte nüüd, mil see musjöö on varjus. Elasin läbi põrgu. Langesin terveteks tundideks masendusse, rõhutuna täielikult hingamisraskustest ja kopsuhaige valudest. Soovin vaid õiglust." Et maksta võlgu ning kindlustada igapäevaelu, müüs Mercier Christie' oksjonil oma juveele, mööblit, kleite, suveniire ja oli valmis maha müüma ka kõige kalleima mälestuseseme - Angélique'i pulmakleidi.

Aastad ja jätkuvad elumured on teda kurnanud, palju talt võtnud, aga kindlasti ka talle kui inimesele ja näitlejale palju andnud. Kannatustest on ta saanud kogemusi, omandanud teadmisi inimloomusest. Kindlasti leidub inimesi, kes sooviksid teda näha veel kordki ekraanil; näha uut, elutarka, kõikemõistvat ja nii inimlikult sooja, nagu ta on elus. Näitlejatar on astunud juba esimese sammu: ta avaldas oma uue mälestusteraamatu (2002) ning võttis aukülalisena osa mitmetest filmifestivalidest, salajases, ent siiski kindlas lootuses, et mõned režissöörid teda märkavad ja filmi kutsuvad. Ja nostalgilise "markiisi" askeldused on kandnud vilja: vene noorema põlve lavastajad-produtsendid Aleksandr Aravin ja Valeri Todorovski kutsusid prantslanna oma põnevusseriaali "Punane kapell", mis kõneles hulljulgetest radistidest II maailmasõjapäevade Pariisis. Seriaal esilinastus möödunud aastal kanalil RTR-Planeta. Näitlejatar tegi kaasa veel teiseski vene filmis - Juri Poljakovi jutustuse järgi vändatud "Kostja Gumankovi Pariisi armastuses" kehastas Michèle Mercier pariislannat, kes koos oma mehega annavad peavarju Nõukogude Liidust põgenenuile.