Mesoliitikum

Mesoliitikum ehk keskmine kiviaeg on paleoliitikumi ja neoliitikumi vaheline üleminekuaeg, esiajaloo teine suur periood.

Mesoliitikum algas koos Maa kliima tunduva soojenemisega pärast viimast jääaega 12 000 aastat tagasi, mis tähendas pleistotseeni lõppu. Mesoliitikumi algusajaks loetakse umbes 8000 eKr.

Mesoliitikum lõppes põlluharimise algusega ühes või teises piirkonnas. Mõnes piirkonnas oli pleistotseeni lõpus põlluharimine juba alanud, nii et mesoliitikumist ei saagi rääkida.

Mesoliitikum on seega ajavahemik pärast pleistotseeni lõppu ning enne tüüpilisi neoliitilisi kultuure.

Iseseisev ajastu oli see eriti Euroopas, kus ta kestis paleoliitikumi lõpust ja põlluharimise algusest Ees-Aasias kuni põlluharimise alguseni Euroopas, mis oli seal ühtlasi neoliitikumi algus. Kesk-Euroopa lõunaosas lõppes mesoliitikum umbes 8000 eKr ja Kesk-Euroopa põhjaosas umbes 4500 eKr.

Mõnel maal peetakse neoliitikumi alguseks keraamika ilmumist.

Mesoliitikumi ajal taandus viimase jääaja jää ning kliima soojenes. Jääaegsed tundrad asendusid metsadega. Soojalembeste liikide järkjärgulise sisserände tulemusel sai boreaalsest männi-kase-segametsast algul sarapuumets ja lõpuks atlantiline tammesegamets. Asustuspiir nihkus põhja poole. Põhjapoolsetel aladel asustus mesoliitikumis alles tekkis.

Töö- ja tarberiistu valmistati kivist (tulekivi ja kvarts), sarvest, puust, nahast ja luust.

Mesoliitikumile on iseloomulikud kivitööriistade kõrge kultuur. Nende vorm oli põhijoontes samasugune nagu praegustel tööriistadel. Tüüpilised on väikesed tulekivist riistad (mikroliidid, mida kasutati keerukamate tööriistade (näiteks saagide) osadena. Eristatakse väga väikestest teradest (mikroteradest) mikroliite ja geomeetrilisi mikroliite, mida valmistati suuremate terade sihiliku katkimurdmise ning järgneva retušeerimise teel. Põhja-Euroopas kasutati puidu töötlemiseks varrega kirveid. Mesoliitikumisisene kronoloogia põhinebki eeskätt nende tööriistaliikide sagedusvahekordadel.

Esimesed püsivad suurasulad olid tekkinud paleoliitikumis. Mesoliitikumis paiksus suurenes. Hulkumisraadiuse vähenemisest annab tunnistust muuhulgas tulekivitooraine koostis. Mesoliitikumi inimrühmad kasutasid hooaja vältel mitut asulakohta, kuid samu kohti aastate vältel. Põhjuseks oli eriti koriluse objektide (puuvilja jne) parem kättesaadavus, paremad väikeloomapüügi tehnikad ja kalapüügi areng.

Mesoliitikumist pärinevad esimesed märgid metsade hävimisest inimtegevuse tulemusena, kuigi massiliseks muutus see alles neoliitikumis, kui põllumaad oli juurde vaja.

Mõned uurijad paigutavad mesoliitikumi paleoliitikumi koosseisu.

Mesoliitikumi leide on vähe ja nad ei paikne lähestikku. Enamik leide pärineb suurtest jäätmehunnikutest.

Kunstiajaloos käsitletakse mesoliitikumi enamasti koos neoliitikumiga.

[redigeeri] Varane mesoliitikum

[redigeeri] Eesti

[redigeeri] Hiline mesoliitikum

[redigeeri] Eesti

6.–5. aastatuhandel eKr muutus ilmastik niiskemaks, jäädes seejuures soojaks. Talved olid pehmed ja vegetatsiooniperiood pikenes. Algas taimedele väga soodne kasvuperiood. Kõikjal vähegi sobivatel aladel kasvasid lopsakad metsad. Üha enam levisid laialehelised puuliigid, eriti jalakas, pärn ja tamm. On arvatud, et lehtpuud ületasid oma hulgalt okaspuid kolmekordselt. Metsades elutses rikkalik loomastik.

Samal ajal tekkis Läänemere nõos olnud veekogul jälle ühendus ookeaniga. Vesi alanes ja muutus soolasemaks. Seda Läänemere staadiumi nimetatakse Litoriinamereks.

[redigeeri] Kirjandus

Richard Indreko. Eesti muistsed elanikud, Tartu 1940.
Richard Indreko. Minevikust tulevikku: Kunda kultuuri päritolust, Stockholm 1954.
Pärt Peterson. Tagasivaade teadmatusse ehk kust me eestlased tuleme? – Horisont nr 4, 1999.
S. Rava. Pulli asula avastus- ja uurimislugu, Pulli 1998.
Anto Raukas. Eesti – suurte rändrahnude maa. – Eesti Maaparandajate Seltsi Toimetised nr 4, Tallinn 2000