Los Angeles Clippers
Los Angeles "Clippers" on Põhja-Ameerika korvpalliliiga NBA klubi.
Sisukord |
[redigeeri] Tähtsamad faktid
Klubi asutati aastal 1970. Ta kuulub Läänekonverentsi Vaikse ookeani divisjoni. 1978. aastani kandis klubi nime Buffalo "Bravers", 1978–1984 San Diego "Clippers" ja alates 1984 Los Angeles "Clippers".
Võistkonna värvid on punane, valge ja sinine. Klubi koduhall on Staples Center. Klubi omanik on Donald Sterling ja praegune peatreener Mike Dunleavy Sr..
"Clippers" pole suutnud veel võita ühtegi liiga meistritiitlit.
[redigeeri] Klubi ajalugu
[redigeeri] Buffalo "Bravers"
Buffalo "Bravers" liitus NBAga samal aastal kui Portland Trail Blazers ja Cleveland Cavaliers. "Bravers" pidas oma kodumängud Buffalo Memorial Auditoriumis, kus peab oma kodumänge ka hokiliiga NHLi klubi Buffalo Sabres. Võistkonna esimene peatreener oli Dolph Schayes, kes on mängijana saanud ka kuulsuste halli. "Braversi" esimesed tähtmängijad olid Bob Kauffman ja Don May, kes valiti spetsiaalselt liiga uustulnukatele toimunud draftist. Esimesel hooajal saavutati 22 võitu ja 60 kaotust, mis oli 5 võidu võrra rohkem kui teisel uustulnukal Clevelandil. Bob Kauffman viskas oma esimesel hooajal "Braversis" keskmiselt 20,4 puntki mängus ja pääses mängima ka 1971. aasta NBA tähtede mängu.
Ka hooajal 1971/72 saavutati 22 võitu ja 60 kaotust. Draftist saadi keskmängija Elmore Smith ja ääremängija Randy Smith. Hooajal 1972/73 juhendas võistkonda Jack Ramsay, võistkond saavutas 21 võitu ja 'play-off oli kauge unistus. Kuid 1973. aasta draftist saadi kesk- ja ääremängija Bob McAdoo, kes tõusis kohe võistkonna liidriks. Järgmisel hooajal 1973/74 jõudis "Bravers" esimest korda play-offi, kus kaotati tugevale Boston Celticsile. Play-offi pääseti ka kahel järgmisel aastal.
Siis saabusid klubile rasked ajad, kui klubi vahetas omanikku ja tekkisid majandusraskused. Võistkonna liider Bob McAdoo vahetati New York Knicksi. Hooaegadel 1976/77 ja 1977/78 saadi vastavalt 30 ja 27 võitu. Klubi vahetas veel kord omanikku ning siirdus ka teise linna. Klubi sai nimeks San Diego "Clippers".
[redigeeri] San Diego "Clippers"
Hooaeg 1978/79 oli suhteliselt edukas, kui uue peatreeneri Gene Shue' käe all võideti 43 mängu ja kaotati 39. Kahjuks ei piisanud sellest, et pääseda play-offi. Meeskonna liidriteks tõusid Randy Smith ja hooaegade vahel Philadelphia 76ersist värvatud World B. Free, kes mõlemad viskasid keskmiselt üle 20 punkti mängus. World B. Free oli liigas George Gervini järel teine skooritegija 28,8 punktiga mängust.
Enne hooaega 1979/80 saadi endale väga tugev keskmängija Bill Walton, kuid tema lisandumine ei muutnud eriti midagi, hooaeg lõpetati 37 võiduga. Walton pidi jalavigastuse tõttu pealt vaatama 68 põhihooja mängu. Peale tema olid veel mitmed San Diego põhitegijad vigastatud. See andis võimaluse World B. Freele teha veel üks korralik hooaeg. Ta lõpetas jälle liiga teise skooritegijana: 30,2 punkti mängust. Hooaegade vahel vahetas Paul Silas treeneri pingil välja Gene Shue. Järgnenud hooajal saavutati 36 võitu. Walton ei saanud jällegi jalavigastuse tõttu mängida ühtegi mängu. Free vahetati Golden State Warriorsi tagamängija Phil Smithi vastu.
Hooajal 1980/81 müüs senine omanik Irv Levin klubi Donald Sterlingule 20 miljoni dollari eest. 1984. aastal kolis Clippers Los Angelesse.
[redigeeri] Los Angeles "Clippers"
1984. aastast peeti kodumängud Los Angeles Memorial Sports Arenal (teine Los Angelese klubi "Lakers" pidas oma kodumängud Great Western Forumis). Clippers jäi esialgu "Lakersi" varju, kuna nood olid tiitlikaitsjad ja neil olid sellised staardid nagu Magic Johnson, Kareem Abdul-Jabbar ja James Worthy. Milwaukee Bucksilt vahetati endale Marques Johnson, Junior Bridgeman ja Harvey Catchings. Esimene hooaeg "inglite linnas" lõppes pettumusega: saadi vaid 31 võitu.
Ka järgmisel 7 hooajal ei suudetud midagi erilist korda saata. Eriti masendav oli hooaeg 1986/87, kui saavutati ainult 12 võitu. See on NBA halvemuselt 3. tulemus läbi aegade. Sel hooajal oli ka palju vigastusi. Liidrid Marques Johnson ja tagamängija Norm Nixon pidid enamuse mänge, kui mitte terve hooaja vahele jätma.
1986/87 hooajal asus klubi asepresidendiks ja mänedžeriks Elgin Baylor. Ta töötab nendel ametipostidel tänaseni. Hooajal 1989/90 tegi just tema vahetuse, mis tõi Cleveland Cavaliersist juba langeva tähe Ron Harperi ääremängijate Danny Ferry ja Reggie Williamsi vastu. See vahetus ning 1987. aasta drafti valik Ken Norman, 1988. aasta drafti valikud Danny Manning ja Charles Smith ning 1990. aasta drafti valik Loy Vaught viisid "Clippersi" 1992. aastal play-offi. Esimest korda pärast 1976. aastat võis näha neid jälle 16 parima NBA võistkonna seas.
1991/92 hooaja vältel vahetas Clippers peatreenerit. Larry Brown asendas Mike Schuleri. Larry Brown on praegu hetkel üks hinnatuimaid peatreenereid NBAs. Hooaeg lõpetati 45 võidu ja 37 kaotusega. Play-offis kaotati esimeses ringis Utah Jazzile, kus juhtisid vägesid Karl Malone ja John Stockton. Järgmisel hooajal jõudsid nad samuti play-offi, põhihooajal saadi 41 võitu. Seal kaotati esimeses ringis Hakeem Olajuwoni juhitud Houston Rocketsile.
Peatreeneri kohalt lahkus Larry Brown Indiana Pacersit juhendama ja uueks peatreeneriks sai Bob Weiss. 1993/94 oli üks kehvemaid hooaegu Los Angelese klubidele: kumbki neist ei jõudnud playoffi. Järgmistel hooaegadel toimusid suured muutused klubi mängijate nimekirjas ja treeneri kohal. 1997 jõudsid nad viimast korda play-offi, kuid kaotasid seal esimeses ringis Utah "Jazzile". 1994–1999 mängis Clippers kodumängud Arrowhead Pond of Anaheimis, mis on ka NHLi klubi Anaheim Mighty Ducksi koduhall.
1999. aastast hakkasid mõlemad Los Angelese klubid kodumänge pidama Staples Centeris. 1999. aasta draftist oli "Clippers" saanud ääramängija Lamar Odomi. Kuid tema panusest ei piisanud. Masendav hooaeg lõppes ainult 15 võiduga. Et aidata noori ja kogenematuid mängijaid, palkas Clippers abitreeneriteks Dennis Johnsoni ja Kareem Abdul-Jabbari. Viimase ülesandeks oli ka õpetada 1998. aasta drafti esimest valikut Michael Olowokandit. Johnson püsis klubis 2002/03 hooaja keskpaigani, Abdul-Jabbar lahkus pärast esimest hooaega.
Hooaeg 2000/01 tõi kaasa palju muudatusi mängijatega. Orlando Magicust vahetati noor ja talendikas ääremängija Corey Maggette ning tagamängija Keyon Dooling. Draftist saadi lapsepõlvesõbrad Illinoisist Darius Miles ja Quentin Richardson, kes olid vastavalt 3. ja 18. valik. Meeskond kogus populaarsust tänu "kõrge lennuga" mängijatele (palju pealtpanekuid) ja võite tuli poole rohkem kui eelmisel hooajal: 31. Võistkond juhtis liigat vahetusmängijate poolt keskmiselt visatud punktide arvestuses.
Et tiimi arendada, vahetati Chicago Bullsilt 1999. aasta drafti 1. valik, tugev punktiviskaja ja lauapallide hankija Elton Brand värskelt draftist saadud Tyson Chandleri vastu. Pärast kahte hooaega oli Brandil keskmiselt 20 punkti ja 10 lauapalli mängust. Hooajal 2001/02 pääses ta ka tähtede mängu. Aga hooaja kehva lõpu tõttu ei pääsenud "Clippers" play-offi. Koguti 39 võitu ja 43 kaotust, play-offist jäi lahutama 5 võitu.
2002/03 hooajale eelnenud suvel vahetati Darius Miles Clevelandi "Cavaliersi" mängujuhi Andre Milleri vastu. Miller oli hooajal 2001/02 NBA parim resultatiivsete söötude andja. Järsku tundus, et tegemist on ühe potensiaalirikkaima meeskonnaga NBAs. Tugev mängujuht, lootustandev Lamar Odom äärel, liiga üks parimaid tugevaid ääremängijaid Elton Brand teisel äärel, arenev keskmängija Michael Olowokandi korvi all ning tugev vahetusmeeste pink. Kuid ainult potentsiaaliks see jäigi. Võistkonnasisene kliima oli nõrk, oli palju vigastusi (tähtsad mängijad puudusid kokku 293 mängust) ning see kõik kokku rikkus hooaja, saadi vaid 27 võitu.
Enne hooaega 2003/04 toimus meeskonnas traditsiooniliselt palju muutusi. Lahkusid Andre Miller, Lamar Odom, Michael Olowokandi ning Eric Piatkowski. Samal ajal sõlmiti pikk leping Elton Brandi ning Corey Maggette'iga. Nemad ja Quentin Richardson moodustasid NBA ühe kõige parema skooritegijate trio, visates mängus keskmiselt 58 punkti. Uus peatreener Mike Dunleavy ei suutnud "Clippersit" eriti edasi viia. Saadi 28 võitu, läbi paljude vigastuste jällegi.
Hooaeg 2003/04 oli jällegi kehv mõlemale Los Angelesi klubile. Shaquille O'Neali lahkumise tõttu "Lakersist" Miami Heati lõpetas "Lakers" esimest korda pärast aastat 1993 hooaja kehvema võitude arvuga kui "Clippers". "Clippersi" Bobby Simmons valiti NBA kõige arenenumaks mängijaks hooajal 2003/04. Ta viskas mängus keskmiselt 16 punkti, võttis 6 lauapalli ja jagas 3 resultatiivset söötu.
Enne hooaega 2004/05 toimusid jällegi suured muutused võistkonnas. Bobby Simmons lahkus Milwaukee Bucksi. Samas kui eelmistel hooaegadel oli palju tugevaid mängijaid ära antud, siis seekord tuli neid juurde. Kõigepealt toodi hea kolmepunktiviskaja, sest eelmisel hooajal oli "Clippers" üks nõrgemaid kolmepunktivisete arvestuses: Cuttino Mobley Sacramento Kingsist. Mobley on ka hea kaitsemängija.
Teine suur täiendus tuli Minnesota Timberwolvesist. "Clippers" oli juba mitu aastat olnud noor ja kogenematu võistkond, neil puudus veteran, kes oskaks otsustavatel hetkedel mängu enda peale võtta. Seetõttu vahetati Minnesotast Sam Cassell Lionel Chalmersi ja Marko Jarici vastu. Saadi ka veel õigus järgmise aasta Timberwolvesi esimese vooru drafti valikule, juhul kui Minnesota ei pääse play-offi.
Hooaeg 2005/06 algas "Clippersile" väga edukalt. Praegu on võiduprotsent üle 50 ja lootused play-offi pääseda on suured. Elöton Brandi peetakse isegi liiga kõige väärtuslikuma mängija kandidaadiks.
[redigeeri] Praegune koosseis
- peatreener: Mike Dunleavy
- 42 Elton Brand jõuline ääremängija
- 19 Sam Cassell mängujuht
- 10 Howard Eisley mängjuht
- 3 Daniel Ewing mängujuht
- 35 Chris Kaman keskmängija
- 8 Yaroslav Korolev lühike ääremängija
- 14 Shaun Livingston mängujuht
- 50 Corey Maggette lühike ääremängija
- 0 Walter McCarty jõuline ääremängija
- 5 Cuttino Mobley viskav tagamängija
- 22 Boniface N'Dong keskmängija
- 11 Zeljko Rebraca keskmängija
- 13 Quinton Ross viskav tagamängija
- 15 James Singleton lühike ääremängija
- 54 Chris Wilcox jõuline ääremängija
