Kiletiivalised
Kiletiivalised (Hymenoptera) on üks liigirohkemaid (umbkaudu 150 000 liiki) putukate seltse. Kiletiivalised on näiteks:
Suurim kiletiivaline on 6 cm pikk Jaava saarel elav odaherilane Scolia capitata, kõige väiksem on munakireslane Alaptus magnanimus pikkusega 0,21mm. Viimane on üldse kõige pisem putukas.
Neil kõigil on kaks paari kilejaid lennutiibu. Enamikul liikidel võib tiibadel näha väikest tumedat tiivatäppi, mis annab tiibadele lennul vastupidavuse. Ees- ja tagatiivad on omavahel väikeste konksukestega ühendatud ning töötavad lennul ühtse kandepinnana. Tagatiivad on eestiibadest veidi väiksemad. Mõnedel vormidel, näiteks töösipelgatel, on tiivad taandarenenud. Tiiva soonestus on hõre. Tiivasooned moodustavad kõige rohkem 20 sulgu. Väikestel vormidel tiivasoonestus tavaliselt kas peaaegu või täielikult puudub.
Kiletiivaliste suised on haukamis- või libamistüüpi. Viimasel juhul on alahuul ja alalõuad pikaks veninud ja moodustavad imikärsa. Taolisi suiseid kasutatakse nektari imemiseks õitest. Kõikidel kiletiivalistel on hästi arenenud ülalõuad, millega tahket toitu närida, kaevata või pesamaterjali koguda. Mõningatel sipelgaliikidel on ülalõuad peast pikemad.
Peas on tundlad, mille lülide arv varieerub kolmest seitsmekümneni. Peas asub ka paar liitsilmi ja 3 lihtsilma. Mõned sipelgad on täiesti pimedad.
Jalad on enamasti lihtsad jooksujalad, vaid mõnedel liikidel on ees- või tagajalad muutunud plaatjateks kaevejalgadeks. Kiletiivaliste käppadel on 5 lüli. Osadel liikidel on säärel ja käpal spetsiaalne seadeldis tundlate puhastamiseks nn. kabetamissälk.
Paljudel kiletiivalistel on tagakeha tipus muneti, mis vahel on ühendatud mürginäärmega ning kujunenud mürgiastlaks.
Kiletiivaliste iseärasuseks on, et nende emased munevad nii ühekordse kromosoomi garnituuriga (haploidseid) kui kahekordse kromosoomi garnituuriga (diploidseid) mune. Esimestest arenevad alati isased, teistest ainult emased või ühiselulistel kiletiivalistel ka töölisisendid.
Kiletiivaliste vastsed on erinevad. Esineb nii jalutuid konusid kui liblikaröövikuid meenutavaid ebaröövikuid.
Sageli esineb kiletiivaliste juures polümorfism mille puhul esineb emaste mitu vormi. Näiteks ühiselulistel kiletiivalistel (mesilased, herilased, sipelgad) on viljatute emaste - tööliste vorm. Enim on polümorfism arenenud sipelgatel, kelle töölised on alati tiivutud. Mõningatel sipelgaliikidel on töölised veelgi enam jagunenud nt. sõduriteks, ammedeks jms. Selliseid alamkaste võib olla koguni kuus - kõik kastid täidavad sipelgapesas erinevaid ülesandeid.
Kehaehituse alusel, eriti selle järgi, kuidas on rindmik ühendatud tagakehaga, jagatakse kiletiivaliste selts mitmesse rühma (alamseltsi).
- Pidevkehalised (Symphyta)
- Munetilised (Parasitica)
- Astlalised (Aculeata)
Viimased kaks seltsi ühendatakse mõnikord ühte, rippkehaliste (Apocrita) alamseltsi.
Kiletiivaliste eluviis on mitmekesine, paljud elavad puidus, mitmed liigid on putukate või teiste lülijalgsete parasiidid. Mitmed kiletiivalised on keeruka käitumisega. Nad elavad peredena, kusjuures pereliikmetel on erinevad ülesanded. Selliseid putukaid nimetatakse ühiselulisteks. Pered ehitavad endale pesad. Järglasi kasvatatakse pesakambrites või kärjekannudes. Pesa hoitakse puhtana, seda kaitstakse vaenlaste eest. Vastsetele tuuakse toitu ning kogutakse toiduvaru.
