Augustiputš

Vajab toimetamist

Augustiputš oli 18. – 22. augustil 1991. a Nõukogude Liidus toimunud riigipöörde katse.

Sisukord

1 Põhjused
2 Algus
3 Putš
4 Tagajärjed
5 Vaata ka

[redigeeri] Põhjused

1991. aasta jooksul oli rahulolematus Mihhail Gorbatšovi perestroikapoliitikaga pidevalt suurenenud, kuna sai üha selgemaks, et tema üha aeglustuvad reformid ei suuda majandust ega riiki päästa. Viimases hädas oli Gorbatšov leppinud Liiduleppe sõlimimisega, mis vanameelsete kommunistide arvates tähendas aga Nõukogude Liidu lõppu, vähemalt kommunistliku ja maailmapoliitilise suurvõimuna. Kuni 1990. aastani oligi Gorbatšov üpris selgelt radikaalse demokraatia ning majandusliku vabaduse poole liikunud, kuid siis taipas ka tema, et see võib riigi hävitada. Majandus oli üha enam kokku kukkumas ja suur osa inimestest oli kaotanud usu Nõukogude võimu. Enamikus liiduvabariikides, eriti Eestis, Lätis ja Leedus hakati nõudma täielikku iseseisvust ning 1990. aastal oli Leedu ka end sõltumatuks kuulutanud. Lisaks sellele süvenes detsentraliseeritus ja keskvõimu suutmatus olukorda kontrollida. Venemaal tuli võimule radikaalne reformaator Boriss Jeltsin, kes nõudis turumajanduslike ja demokraatlike reformide jätkamist. Kuid Gorbatšov oli juba teist meelt ning otsustas üha enam toetuda vanameelsetele jõududele, lootes seeläbi Nõukogude Liidu säilitada. Nii olidki tema lähikonnaga liitunud Valentin Pavlov Ministrite Nõukogu esimehena, Gennadi Janajev asepresidendina ning Boriss Pugo siseministrina, kes kõik olid perestroikavastased. Kuid 1991. aasta keskpaigaks otsustas Gorbatšov sõlmida liidu hoopis Jeltsiniga ning lootis, et reformid suudavad riiki päästa.

[redigeeri] Algus

21. juulil 1991 olid mõned vanalmeelsed kommunistid avaldanud meedias avaliku pöördumise, kus nad kutsusid üles kaitsma vanu väärtusi, kompartei monopoli jne. Nad rõhusid vene šovinismile ja väidetavalt kuulsusrikkale Nõukogude minevikule. Rahva seas nad erilist toetust ei saavutanud, kuid oli selge, et see oli sisuliselt üleskutse riigipöördeks.

18. augustil oli Gorbatšov Musta mere ääres puhkamas, kui tema suvilasse sisenesid mõned tagurlikud kommunistid, kes tahtsid teda sundida võimust loobuma Janajevi kasuks. Gorbatšov keeldus ning ta suleti koduaresti. Seejärel lasid riigipöörajad ringlema kuulduse, nagu oleks Gorbatšov haigestunud ega saavat oma presidendikohuseid täita. Tema asemele pidi seega asuma asepresident Janajev, kes koos oma kaaslastega valmistas ette Erakorralise Nõukogu loomist, mis oleks võimu enda kätte haaranud. Tegelikeks jõududeks salasepitsuse taga olid Pugo ja tema kaasvõitlejad, Janajev oli kuni viimase hetkeni üpris kahtleval seisukohal. Pavlov joodeti aga täis ja sunniti putšistidega liituma. 19. augusti hommikuks oli kõik valmis, et võim Moskvas ametlikult enda kätte haarata.

[redigeeri] Putš

Riigipöörajad saatsid välja avaldused, milles teatasid, et nüüdsest valitseb kuni Gorbatšovi "tervenemiseni" Erakorralise Seisukorra Komitee ja tegevriigipeaks saab Janajev. Seda korrati ka samal päeval aset leidnud pressikonverentsil, kuid Janajev oli niivõrd närvis, et kõne ajal ta käed värisesid. Pavlovit polnud üldse kohal, kuna ta oli purjus. Tegelikuks riigipöörde läbiviijaks oli seega Pugo, kes soovis seda teha siiski võimalikult veretult, lootes, et rahvas hakkab neid toetama. Lisaks Pugole, Janajevile ja Pavlovile olid putšiga liitunud ka KGB juht Vladimir Krjutškov ning kaitseminister Dmitri Jazov. Kokku oli Erakorralise seisukorra komiteel 8 liiget. Sõjavägi toodi Moskva tänavatele ning anti käsk arreteerida Jeltsin ja teised reformimeelsed.

Kuid putšiste tabas ebaõnn, kuna Jeltsinit ei õnnestunud arreteerida ning Moskvas olevate väeüksuste juhataja Gratšov läks Jeltsini poole üle. Ka enamik liiduvabariike ei toetanud riigipöördekatset ja nii saadeti nende vastu sõjavägi. Kõige suuremad väekontingendid saadeti Eesti, Läti ja Leedu vastu. Moskvas aga algasid barrikaadide ehitused ja rahvas koondus Jeltsini kaitseks. Temaga liitusid ka populaarsed perestroikafiguurid Eduard Ševardnadze ja Aleksei Jakovlev ning tšellist Mstislav Rostropovitš.

20. augusti õhtul püüdsid putšistidele lojaalseks jäänud väed presidendipaleed vallutada ning tapsid 3 inimest. Samal ajal kuulutas Eesti end iseseisvaks ning rahvast kutsuti üles kaitsma strateegilisi positsioone, näiteks teletorni. Läti kuulutas end iseseisvaks 21. augustil. Ka Moskvas oli juba selge, et putš on läbi kukkunud. 21. augustil läksid viimased väeüksused Jeltsini poolele ning enamik putšiste loobus üritusest. Mõned püüdsid veel asja jätkata, lennates 22. augustil Gorbatšovi juurde, et välja pressida tema toetust, kuid too nimetas neid reetureiks ja lasi Jeltsini pooldajatel nad arreteerida. Sellega oli riigipöördekatse ka läbi. 23. augustil saabus Gorbatšov Moskvasse tagasi ja taastas oma võimu.

[redigeeri] Tagajärjed

Augustiputš hävitas tegelikult lootuse Nõukogude Liidu edasikestmiseks. Rahvas kaotas igasuguse usu kommunistidesse ja nende lubadustesse. Isegi Gorbatšovi ei toetatud enam, kuna ta polnud suutnud midagi muuta. Venelased hakkasid enam lootma Jeltsinile, kes oli ju putšistid võitnud. Nii oli riigipöördekatsel hoopis teistpidine efekt, kui selle korraldajad olid lootnud: Nõukogude Liit muutus vaid sümboolselt eksisteerivaks monstrumiks, mis jäi ootama oma laialisaatmist. 23. augustil keelati NLKP ajutiselt ja Gorbatšov pidi peasekretäri kohast loobuma. Novembris keelati kompartei lõplikult ning Jeltsin asus koos Ukraina ja Valgevene juhtidega moodustama SRÜ-d. Detsembriks oli selge, et Nõukogude Liidul pole enam tulevikku ja Gorbatšov astus riigipea kohalt tagasi. Jeltsini Venemaast sai NSVL-i õigusjärglane ja kommunistlik süsteem kaotas nähtavasti igaveseks oma usaldusväärsuse reaalselt toimiva riigikorrana.